EELLUGU

2010. aasta lõpul sai lõpuks kätte võetud ja kaua mõeldud MTÜ valmis meisterdatud. Hiiumaa MTÜ- maastikule tekkis  juurde MTÜ Tantsumajakas, mis on suunitletud kultuurile ja ennekõike tantsulise huvitegevuse toetamisele. Liikmeid sai meil kokku neli ja nii me oma tegevust alustasime. Haarasime kohe härjal sarvist ja astusime ka Hiiumaa Koostöökogu liikmeks. Nii ma sellesse toredasse seltskonda, kes Rügeni poole teele asus, sattusingi.

Saksamaale Rügenile sõitis MTÜ Hiidlaste Koostöökogu koos Saarte Koostöökoguga,  ühtekokku terve suur bussitäis, oma 40 vist. Hiidlasi rohkem saarlasi vähem!

Reisi eesmärgiks tutvuda Rügeni saare Leader projektidega, juba teostatud ja teostamisel olevatega.

Reis võis alata!

I PÄEV – 6. SEPTEMBER 2011 - TEISIPÄEV

4:30       äratas kell, mis tähendas seda, et kätte oli jõudnud oodatud päev, mil algas reis Rügenile. Asjad olid kõik nii pakitud, et vaja oli vaid ennast korda seada ja teele asuda. Selleks, et Pritsumaja parklasse õigeks ajaks oma suure kohvriga jõuda, pidin üles ajama oma kalli mehe, kes taksojuhti mängis.

5:30       pimedas soojas hommikus Pritsumaja parklas toimus suur sagimine. Autod sõitsid siia ja sinna. Inimesed toimetasid ümber suure bussi. Bussijuht Jack juhatas pagasiruumi juures vägesid. Peale pagasi paigutamist keldrikorrusele, väike „Head aega” musimops mehele ja istusin minagi teiste reisiliste juurde bussi. Naabrinnaks Anu, kellega endale meelepärase koha välja valisime bussi keskosas. Sõit võis alata.

Proovin siinkohal üles loetleda reisiseltskonna: Viktor Tammsaar, Boris Ignahhin, Annely Veevo, Harda Roosna, Indrek Roosna, Anu Pielberg, Reet Kokovkin, Ly Kaups, Aira Toss, Helle-Mare Kõmmus, Mart Mõniste, Triinu Schneider, Eret Sokk, Denis Lukas, Jan Ignahhin, Enn Veevo, Rita Tsarjov, Heidi Kõmmus, Georg Linkov, Kristi Linkov, Lembit Vainumäe, Aiki Maivel, Ott Lambing, Margit Kääramees ja mina, Tiina Kaev

6:30       suures tuules kõigutava praamiga purjetasime mandrimaale, kus meie esimeseks sihtkohaks oli Virtsu sadam. Kuna reis toimus koostöös Saarte Koostöökoguga, siis ootas meid seal sadamas 15 saarlast. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, kui läbi Läänemaa teise sadama poole sõitsime.

9:10       olimegi juba Virtsus. Kohvritega saarlased juba ootasid. Pakid vööri ja kribina-krabinal bussi. Esmapilgul tundus, et valdav osa olid neist mehed. Nimesid ma siinkohal üles lugeda ei oska, sest need ei jäänud väga meelde, kuna ametlik tutvumisring toimus alles tagasiteel, kui me juba Baltikumis tagasi olime.

10:03     olime Pärnus sillal. Kes reisil käis, see teab, mis sillast on jutt, aga… Mingi hetk hõikas Georg bussi tagaotsast, et teeme panuseid, mis kell me Pärnus sillal oleme. Panuseks oli 1.- €. Päris hasart läks lahti. Vihma oli vahepeal sadama hakanud ja kõik jälgisid põnevusega kella. Ly oma pakkumisega, mis oli 10:12, oli nii täpne, et see ring õnnestus temal kinni panna ja natuke kukrut täita. Läks lahti järgmine ring. Nüüdseks sihtpunktiks Ikla. Nüüd võtsime meie Anuga ka juba osa, kahepeale siiski, aga täitsa mööda panime oma  pikkade arvutusteooriatega.

10:57     peatusid bussirattad Ikla piiripunktis. Täpselt selle kellaaja oli pakkunud Margit ja raha kukkus kõlisedes tema kukrusse.

Pissimiseks ja kohvitamiseks anti aega täpselt pool tundi. Üks kakao ja väike sai kulusid küll turgutuseks ära. Tekitasime oma saabumisega kohe kohvikusse ja mis seal salata, ka naiste WC ukse taha järjekorra. Aga kõik käis kiirelt, nii et õigeaegselt olid kõik bussis.

11:33     jätkus sõit ja tehti ja uued pakkumised. Sihtkoht Riia Lido parkla. Meie Anuga pakkusime nüüd kellaajaks 13:23. Päris agaralt võeti osa ja see hoidis meeleolu ja põnevust üleval kogu bussis. Ega seal ju muud suurt teha polnudki, kui raamatut või ajakirju lugeda või siis midagi põnevat välja mõelda. Annely tegi vahepeal giidi kohalt migrufooni ettekannet ka.

Teen lühikokkuvõtte väga üldsõnaliselt: Lido asutati 1987. aastal ja hetkel on ketis 8 restorani 1050 töötajaga. Riia on Baltimaade suurim linn, asutatud 1201. 1561-1581 oli Riia vabalinn, hiljem jäi Poola võimu alla. Vahepeal olid rootslased võimul ja siis 1710 võtsid võimust venelased. 1867. aastal oli 42,9% elanikkonnast sakslased ja linna keel oli saksa keel kuni Vene võimuni. 1873 toimus I laulupidu. 1918 kuulutati välja oma riik. Noh ja siis tuli suur Nõukogude Liit. Alates 1991 Läti Vabariigi pealinn. 2010 aastal oli 709 000 elanikku.

13:15     olimegi Lido parklas. Seekord jäi raha panka, kuna keegi ei pakkunud nii lähedale, et see endale saada. Küll üritasime bussijuhilt vihjeid saada, aga ei õnnestunud. Nüüd oli aga aeg sööma minna. Läbi tiheda peeniksese vihmasaju tõttasime restorani peaukse poole. Seal läheb alati silme eest kirjuks. Mitte ei oska kohe valida. Reet, kes oli selle reisi korraldaja ja koordinaator, andis meile juhised, et valik peaks jääma 5.- € piiresse. Sellest kirjust valikust lasin endale taldrikusse tõsta tüki lasanjet ja hautatud suvikõrvitsat. Ühe magustoidu võtsin kah. Kes siis magusast ometi loobuda tahab. Küll maitses hästi. Pärast olid kõigil kõhud väga täis. Reet oli ainult oma toidu ära kaotanud. Ta maksis seal kõigi meie eest ja andis oma toidu Georgi kätte, kes sellega lauda läks. Nüüd siis Reet otsis seda lauda taga, kus tema toit koos Georgiga olla võiks. Lõpuks õnnestus tal see ikka üles leida ja ka kõht täis süüa.

Ilm läks aina ilusamaks ja päikegi piilus pilve tagant. Tegime väikese jalutuskäigu Lido territooriumil. Imetlesime basseinikesi, lillepeenraid, vulisevat kosekest ja heitsime pilgu laste atraktsioonidele. Suvel on seal toimetamist küll.

14:20     istusime uuesti bussi ja jätkasime sõitu. Pakkumistekontor sulgus ja igaüks nohises omaette. Mina olin süvenenud oma raamatusse „Videviku saaga „ II ossa. Küll oli hea lugemine. Mitte ei raatsinud raamatut käest ära panna.

15:35     olime ilma vahejuhtumiteta jõudnud Läti –Leedu piirile ja tekkis väike viivitus, kuna bussijuht käis lunastamas Leedu teemaksu. Suitsumehed tormasid bussist välja, et kiiruga mõned kõssid tõmmata. Aega oli ju kõigest seni, kuni bussijuht tagasi tuli.

17:11     lõppes pissipeatus karu juures. Tegelikult oli see üks kohvik või restoran, kes sellest nüüd õieti aru sai, mis koht see oli, aga tee äärde see jäi ja nostalgitseda sai ka, kuna WC tuletas nii mõndagi kadunud aegadest meelde. Räpane, haisev, lagunenud kuurike hoovi peal. Suur vaatamisväärsus oli ühes aianurgas raudpuuris kössitav pruunkaru. Nukker oli teda seal vaadata.

Kokkuvõtteks sai väheke jalgu sirutatud ja selja sirgeks lükatud, et uuesti teele asuda. Olime teel Klaipedasse. Annely tegi vahepeal jälle väheke tutvustavat giiditööd, mille käigus andis ülevaate Rügenist.

RÜGEN on Saksamaa suurim saar. Pindala 926 m² . Rügeni tunnuseks on 161 m kõrgused kriidikaljud. Saart eraldab mandrist Stahlsundi väin ja 1936. aastal avati esimene sild, mis saart mandriga ühendas. Uus sild avati 2007. aastal ja kannab nime Rügen Brücke, mis on 4104 m pikk ja 42 m kõrge. Peale suurt reformimist on nüüd saarel 6 nn omavalitsust  ja kaks linna.  Saarel on alla 60 tuhande elaniku. 2011. aastal on Rügen B7 juhtsaar. See oli siis lühikokkuvõte.

18:00     õues oli imeilus ilm. Olime 100 kilomeetrit Klaipedast, aga meie sujuvat liikumist takistasid suured teetööd. Sellega seoses olime väheke kimpu jäämas oma ajagraafikuga. Pidime ju laevale jõudma, aga kell tiksus armutult kiiresti. Säilitasime siiski optimismi.

Aga küll minul oli hea ja mõnus istuda ja vaadata. Mitte kohe ei kadestanud Reeta. Jooksis teine muudkui organiseerides ringi ja muretses igasugu asjade pärast. Nagu nüüdki selle pärast, kas ikka jõuame õigeks ajaks. Nii tuttav tunne. Aga mul oli seekord superluks. Ei pidanud esimesena bussist välja tormama, ega päid kokku lugema, ega kellaaegade pärast muret tundma. Vaatasin ainult et naabrinna olemas oleks ja see oli kõik. Puhkus igasugusest vastutusest. Vähemalt viimased viis reisi olen ma küll olnud 100% saba ja karvade vastutav. Vahelduseks suur luksus.

19:21     olime lõpuks KLAIPEDA sadamas ja meie rõõmuks oli laev ka veel kai ääres, nii et olime jõudnud igati õigeks ajaks. Jäime ühe värava taha seisma, kust infot hankima mindi.

19:33     astus bussi onu, kes valjuhäälselt küsis: „Passport jest”. Meie vastu: „Da, jest”, ja sellega passikontroll läbi saigi. Check-in tehtud, läbisime värava ja olimegi bussiga kail, mille ääres seisis suur transportlaev. Ilm oli mõnus ja septembri kohta soe. Ronisime bussist välja uudistama. Lõõpisime naljaviluks, et näe, selle laevaga lähemegi, kus traktorid peal seisavad. Noh ja siis läksimegi. Polnud nali ega midagi.

See oli omaette elamus. Sõitsime mööda pikka ja järsku kaldteed üles laevtekile. Bussi nina oli nii üles, et ainult taevas paistis. Buss keeras ennast seal hiiglaslikul tekil ümber ja parkis end lageda taeva alla. Nii tuttavlik avatud autotekk, kodune tunne kohe. Ainult kordades suurem, kui meie harjunud oleme. Raudtrepid ootasid. Vedisime kohvrid pagasiruumist välja ja tirisime kolm korrust mööda järske raudtreppe kogu oma kraami üles. Ütleks, et mõni suurilmadaam oleks seal ikka vääääga hätta jäänud. Aga meie tugevad saare naised selliste asjadega harjunud. Polnud hullu midagi, kõigest natuke raske. Üks tuttavlik takistusriba läbitus, tuli ette järgmine, põlvekõrgused uksepiidad. Üks selline ja olimegi laeva sisemuses. Kui nüüd laeva väljast küljepealt vaadata, siis 2/3 oli avatud autotekk ja 1/3 see kuut, kus olid kajutid. Just nii nagu need transportlaevad filmides välja näevad. Rekkate laev J.

Infolaua juures käis jube sebimine. Kõik ei mahtunud kitsikusse koridori oma suurte sumadanidega äragi. Siis juba Anu hõikas, et sai meie kajuti võtme kätte. Suundusime siis kajuti otsingule. Jube keeruline laev oli. Väike aga paras labürint. Veel tuli ületada takistusi nii kõrgeid uksepiitu kui treppe, et ikka kõrgustesse tõusta. Meie kajuti number oli 342.

Lõpuks leidsime oma elupaiga üles ka. Ega seal laevas pole siis nii lihtne, et jalutad mööda koridore ja vaatad muudkui kajutite numbreid. Peakoridorist läksid hoopis veel väikesed kõrvakoridorikesed, millede otsas oli punt kajuteid. Meil konkreetselt kolm ja siis seal sama koridorikese peal oli selle kolme kajuti jaoks ühine WC ja dušširuum. Igavesti peen värk. Ja kajutis oli illuminaator. Saime otse Läänemerd vaadata, terve öö läbi, kui tahtmist on. Täitsa luks värk. Meil oli kahene kajut ja naabriteks saime endale Oti ja Mardi. Päästsime kohe akna valla, et tuppa värsket mereõhku lasta. Eks kõik sedasi väheke päevi näinud oli, aga häda polnud ka midagi. Mulle täitsa meeldis kogu see kupatus. Nii lahe.

20:30     olime end kajutitesse sisse seadnud, väike garderoobi vahetus  ja sammusime sööklat otsima. Tuli minna korrus alla poole. Möödusime lastetoa moodi ruumist ja jõudsime juba tuttava infolaua juurde. Sealt juba saime õige koridori peale, mis baari viis. Baar oli väike, diivanite, tugitoolide ja ümmarguste laudadega hämar ruum, kus ühes nurgas oli telekas ja vastasseinas baarilett. Seadsime end natukeseks ühe laua ümber sisse, sest söökla järjekord oli pikk. Sööklasse pääses nimelt läbi baari.

Kui järjekord lühenes, haakusime sujuvalt ka meie. Mõnel hiidlasel, kes oli kärmem olnud, hakkas kõht juba täis saama. Leidsime Anuga endale ühes seinaäärses lauas vabad kohad, jätsime fotoka kohti hoidma ja läksime toidu järgi. Toiduvalik sööklaletil oli kesine, aga ei saa öelda, et kõht tühjaks oleks jäänud. Noh jah, magustoiduga nad eriti just ei hiilanud, olid vaid küpsised. Aga praad… oli salateid ja makarone, kartulit ja riisi, kartuliputru. Lihakraami ka mitut sorti: kotletid lihast ja maksast, kana ja üht teist veel. Midagi ikka igaüks meelepärast leidis. Soola tahtis natuke juurde saada, aga  seegi oli lahendatav mure. Mahl oli hea, eriti apelsini mahl. Viljalihaga ja külm.

Aeg möödus süües ja lobisedes nii kiiresti, et lõpuks hakati juba sööklat sulgema, kui meie hiidlased viimastena laudade ääres veel kohvi jõime ja küpsist näksisime. Oli aeg lahkuda. Kolisime siis ümber baari. Hõivasime keset baari ühe suure ringi ja kogunesime aega veetma. Õlleklaasi taga jooksis jutt soravalt. Meid kogunes sinna ikka suur ring. Paar saarlast eksis ka hiidlaste sekka ära. Ülejäänud tegelased laevas olid vist kõik rekkamehed. Ühed pärnakad kurtsid oma kurba saatust, et nemad ei saanud kajutikohti ja peavad nüüd kuskil diivaninurgas kössitama. Eks seal baariski oli diivaneid, kuhu kerra tõmmata.

00:00     teatas baarmen, et tema paneb nüüd luugid kinni, et kui keegi soovib veel viimast drinki, siis nüüd ja kohe. Mõni seda pakkumist ka kasutas, aga vaikselt hakkas meie seltskond laiali valguma. Nii meiegi Anuga lonkisime oma kajutisse.

00:30     pugesime põhku.

II PÄEV – 7. SEPTEMBER 2011 – KOLMAPÄEV

Uni oli magus ja sügav, kuigi juba…

7:30       oli see pealt läinud. Anu veel magas all korrusel mõnusalt. Kuna mul seinalamp ei töötanud, siis hakkasin välja mõtlema, kuidas oleks võimalik nii raamatut lugeda, et ma Anut üles ei ajaks. Kangesti kibelesin oma raamatu kallale, sest see oli nii põnev. Enda arust tuli  hea mõte. Tõmbasin vähekene kardinat aknast eemale ja siis langes väike valguskiir mu raamatule, nii et mõnda aega, kuni käsi ära väsis, sain lugeda. Mingi aja pärast virgus ka Anu. Ilm oli sompus ja laev kõigutas omajagu. Valged laineharjad mänglesid hallil veel.

Kell oli tegelikult kohaliku aja järgi 6:30, kuna vahepeal oli kella keeratud.

8:30       sammusime koridoride labürindis söökla poole, et hommikueinet süüa. Väike valik võileivale peale panemiseks, muna, peekon, kohv, tee, mahl. Pudru oli vist ka. Kõhu sai täis küll. Kiiret polnud ka kusagile, nautisime väga rahulikult hommikusööki, nii et jälle oli seltskond hiidlasi viimased, kes…

10:30     söögisaalist välja läksid. Vaikselt koristati juba ammu, aga meid see ei häirinud. Kõhud mõnusalt täis, läksime Anuga õue uudistama. Päike oli välja tulnud, aga tuul oli suur ja vinge. Päris arvukas seltskond hiidlasi-saarlasi oli laevatekkidele jalutama tulnud. Ott ja Mart jahtisid fotokatega suurt purjekat, millest me parasjagu  möödusime. Uhke neljamastiline. Enne, kui meie välja jõudsime, olevat see täies ilus olnud, purjed kõik tuultele valla. Nüüdseks olid kõik juba kokku korjatud, aga sellegi poolest oli suursugune.

Päris ülemisel päikesetekil oli tuulega võidelda päris raske. Lükkas sind ikka sinna suunda, kuhu ise tahtis. Sealt oli ilusti näha ka selle suure rekkate laeva avatud autotekk, mis oli pea-aegu rekkaid täis. Mõningad oleks siiski veel mahtunud.

Kuna vaba aega oli palju, siis irdusin seltskonnast ja veetsin mõningase aja oma koikul lugedes. Oleks veelgi lugenud, aga kahjuks sai raamat läbi. Küll oli kurb, et mul järgmist osa kaasas polnud. Selleks ajaks oli kätte jõudnud ka lõunasöögi aeg.

12:30     olime taas sööklas toidu järjekorras. Supiks pakuti borši, praeks kotlet kartuli ja salatiga. Kuna info liikus, et oleme graafikust oma tunni jagu maas, siis polnud ka söömisega eriti kiiret. Rahulikult kõhud jälle täis, kuigi ausalt öelda polnud see eelmisest korrast veel tühjaks minna jõudnudki, lonkisime kajutisse kostüümet vahetama ja asju pakkima. Jutu kõrvale rüüpasime natuke siidrit ja illuminaatorist vaatasime maa lähenemist. Oli aeg laevalt lahkuda. Vinnasime aga kohvrid käe otsa ja vedides treppidest alla bussi juurde. Džentelmene oli meil ka ikka, kes oma abikäe ulatasid ja kohvrid treppidest alla tassisid.

14:40     oli kogu seltskond bussis ootevalmis, et Saksamaa pinnale saada. Mina käisin vist 2008 viimati Saksamaal ja see oli ka kõigest läbisõidul Belgiasse. Lõpuks avanes suur ja pikk kaldtee, mida mööda laevast väljusime. Olimegi SaksamaaL. Sõitsime veidikene sadama territooriumil ringi, kuni seisma jäime. Seisime ja seisime, miks … infosulg. Lõpuks tuli välja, et ootame vist kedagi, kes peab meie bussist kaasa võtma Oti koos näitusega.

15:28     saime liikuma. Seda lõbu polnud kauaks. Ette tuli tolli putka ja meid võeti rajalt maha.

15:30     peatume tollis. Ootasime korraldusi. Bussijuht ajas asju, vajati tõlki. Lõpuks tuli välja, et bussil olevat mingisugune maks maksmata, mis vajalik. Õnneks sai selle kohapeal korda ajada, nii et see meile suureks takistuseks ei saanud. Siiski polnud toll sellega veel meiega lõpetanud. Meid aeti kõiki bussist välja, sest oma tööd tuli tegema narkokoer. Bussijuht avas kõik võimalikud luugid, mis bussil üldse olid. Koed alustas salongist oma ringkäiku ja lõpuks nuuskis läbi kõige pisemadki urkad. Vaatasime põnevusega, kuidas ta oma tööd teeb. Mina isiklikult nägin seda esimest korda.

Samal ajal olid kohale jõudnud ka meie saatjad või kuidas neid siis nimetada. Igal juhul olid nad meie grupiga kaasas igal pool, kus me käisime ja korraldasid meie liikumist. Nii Anne kui Max olid mõlemad seotud Leaderi tööga Rügeni saarel.

Samuti olid kohal ka need inimesed, kes Oti enda hoole alla võtsid. Nimelt oli Oti õlgadel Hiiumaa kunstnike näituse ülespanemine Bergeni kunstigaleriis. Kuna teda ootas ees suur töö, siis Ott meiega ühes kohas see öö ei ööbinud, vaid tema oli hoopis Bergenis.

16:13     olime vabad minema. Keelatud aineid bussist ei leitud ja vajalikud paberid ka korras. Siiski olime oma graafikust kaks tundi maas. Alguses tunnike laeva hilinemist ja siis tunnike tolli peale. Reet organiseeris kohe sujuvalt meie päevaplaani natuke ümber, et saaksime ikka kriidikaljude juures ka ära käia. Sõitsime sadamast välja. Kui tööstusrajoonist välja saime, pakkus silmailu kuppelmaastik, mis oli täis põlde ja kohati mõne künka otsa sattudes, paistis silmapiiril sinetav vesi. Olime ju saarel.

16:25     jõudsime Sassnizisse, mis on Rügeni suuruselt teine linn umbes 10 000 elanikuga. Siin on toimiv parvlaevaliiklus- ja kalasadam. DDR-i ajal oli siin Põhja-Saksamaa suurim kalasadam, mis oli ka Sassnizi üheks suureks plussiks. Peatust me siin ei teinud, kõigest sõitsime läbi, sest meie sihtmärgiks oli hoopis Jasmundi rahvuspargis asuvad kriidikaljud, mis on Rügeni vaatamisväärsus number üks.

Linnast väljas kulges tee mööda hämaraid pöögimetsi, mis jätsid natuke müstilise mulje oma süngusega. Pöögimetsad on võimsad ja salapärased, aga samas väga ilusad. Nii puhtad, sest palju taimestikku seal puude all ei kasva.  Tugeva kontrasti tekitavad üksikud rohelised põõsad ja langenud pöögilehtedest pruun maapind. Päikesekiired naljalt tihedatest pöögilehtedest maapinnale ei pääse.

16:46     olime jõudnud sihtkohta. JASMUNDI RAHVUSPARGI  infokeskuse juurde, kus olid ka kriidikaljud.

JASMUNDI RAHVUSPARk ja köningstuhl

Stubbenkammeri kriidijärsak Rügenil on üks atraktiivsemaid kohti Balti mere rannikul

Valgete kaljudega Jasmunid rahvuspark rajati 1990. aastal, et kaitsta seda imelist rannajoon. Rahvuspark asub Lohme ja Sassnitzi vahel Rügeni saare idarannikul. Siin asub ka Rügeni saare maamärgiks peetav 117 m kõrgune Königsstuhli kriidikalju, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke ja luuletajaid. Praegune vaateplatvorm Köninstuhlil on ehitatud rohkem kui 300 aastat tagasi ehitatud väikese vaateplatvormi asemele. Ainult sealt ülevalt kaljuservalt on võimalik saada ettekujutus nende kaljude majesteetlikkusest, mis on moodustunud miljarditest pisitillukestest skelettidest, soomustest ja merekarpidest miljonid aastaid tagasi.

Kuigi suuremalt jaolt on maastik kujunenud miljonite aastate jooksul looduslike protsesside käigus, on siiski ka inimese käsi selle maastiku kujunemisele kaasa aidanud. Alates 19. Sajandi keskpaigast oli Rügeni kriit hinnatud tarbekaup, mida lisati nii värvidele, portselanile kui ka hambapastasse.  Kogu kriitkivimi kaljuga ääristatud rannajoone pikkuseks on 10 km ja kõrgeimad kohad kuni 117 meetrit (v a Königsstuhl)

Vihma hakkas kergelt tibama, aga õnneks jäi see kohe ruttu uuesti järgi. Kogunesime infokeskuse ette, kus liitus meie grupiga rahvuspargi giid. Seadsime sammud kriidikaljude vaateplatvormile. Olen neid korduvalt pildil näinud ja nüüd avanes võimalus neid ka oma silmaga näha. Vaateplatvormil seistes, seisimegi otse kriidi peal, kust avanes kaunis vaade kaunitele sihvakatele heledatele kaljudele, mis järsult sinatava Läänemere veevoogude poole sööstsid. Imeilus. Kahjuks polnud meil aja puuduse tõtta võimalik alla merepiirile minna ja neid iludusi alt üles poole vaadata ja natuke piki randa patseerida.

Kuna meie olime oma ajagraafikust maas, siis oli meie giid ka väheke vist oma ajaga kimpus. Nii andis ta meile kiirkorras ülevaate Jasmundi rahvuspargist ja kriidikaljudest ja legendidest ning lahkus oma järgmiste toimetuste juurde. Meie jäime veel natukeseks looduskaunisse kohta looduse kätetööd imetlema.

Reet oli meile kuskilt välja võlunud natuke aega ka rahvuspargi muuseumiga või tsentrumiga tutvumiseks. Saime tund aega. Algatuseks astusime sisse panoraamkinno, kus näidati filmi neljast aastaajast Jasmundi rahvuspargis ja loomulikult oli läbivaks teemaks kriit.

Edasi suundusime vaatama väga moodsat interaktiivset näitust. Igaüks sai endale audiogiidi kõrva ja tutvumisreis võis alata. Kõigepealt sisenesime suurde liivakellaga lifti, mis sõidutas meid, kes teab mitmendale korrusele, aga välja astudes olimegi juba põnevas infost üleküllastunud ruumis. Seda kõike oli seal nii palju. Osa asju väga moodsate lahendustega, teised jälle väga lihtsate vahenditega väga ilmekalt ja arusaadavalt  eksponeeritud.

Kuulda sai rahvuspagis elutsevate lindude laulu, vajutades topise juures olevat nuppu. Palju oli igasugu juttu infotahvlitel. Fotosid. Isegi suur pöögi puu, mille all istuda sai,  oli kokku meisterdatud fotode abiga. Tore oli 3D efektiga mets. Muidu oli nagu tavaline suur tapeetpilt, aga panid prillid ette, oli tunne, nagu oleks ise metsa sattunud.

Neid erinevaid ruume oli seal ikka omajagu. Vahepeal tuli treppidest üle ronida ja siis jälle alla. Päris vahvaid asju oli, aga meelde ei suutnud kõike jätta. Lõpuks kui oma ringiga algusesse tagasi jõudsime, siis oli aega natuke ka suveniiriputkas ringi vaadata.

18:20     olime stardiks valmis, sest meid oodati õhtusöögile.

18:53     olime taas kord bussi ära parkinud ja bussist välja roninud. Seekord siis Sassnitzi kalasadamas. Suundusime suurte sadamahoonete vahelt läbi kalabistroosse Kutter 4. See pidi olema kalameestele ka kogunemiskohaks, kus tähtsaid ja vähem tähtsaid ilmaasju arutatakse.

Seadsime end laudade taha istuma. Koht oli selline tagasihoidlik, avatud köögiga, mida eraldas sööjatest pikk lett. Selline rahulik ja lihtne söögikoht. Algatuseks joogid. Väike külm saksa õlu toidu kõrvale oli igati passlik. Õhtusöögiks serveeriti kartulisalatit, loomulikult sakslaste versiooni sellest, mis erinev tunduvalt meie kartulisalatist, aga mul pole vahelduseks selle vastu midagi. Siis oli lest, aga fileeritud kujul ja ilma nahata. Vist kergelt panni pealt üle lastud. Maitses hästi. Lisandiks oli mingi naljakas terava maitsega kurgisalat. Aga kõik kokku oli üks maitsev õhtusöök, mida sööks teinegi kordki hea meelega.

Päev hakkas lõpule jõudma. Õues oli juba täitsa pime, kui söögikohast lahkusime ja bussi poole sammusime. Jäänud oli veel vaid ööbimiskohta sõita ja end seal sisse seada.

19:45     olimegi jõudnud asulakesse nimega Lietzov. Väike tänav viis külalistemaja Lietzov´i juurde, kus meid juba oodati. Ronisime bussist välja ja hakkas vilgas askeldamine pagasiruumi juures. Igaüks üritas enda pagasit üles leida. Selleks ajaks, kui mina oma kätte sain, oli retseptsiooni ukse taha juba pikk järjekord tekkinud, et tubade võtmeid kätte saada. Anu oli ette poole jõudnud ja juba ta hõikas, et saime oma võtme kätte.

Gästehaus Lietzov oli kämpingute ketti kuuluv majutuskoht. Seal oli telkimisala ja ka numbritoad. Retseptsiooni hoone, kus oli ka restoran või pubi, kuidas seda õigem nimetada oleks, oli ühekordne majakene, mis oli ühtlasi ka üks väike osa U-kujulisest  kompaktsest suurest hoonest. Kui nüüd ettekujutada U-tähte, siis numbritoad asusid selle külgedel nii sees kui väljaspool. All keskel oli pubi. Numbritoad olid ühekordse ridaelamu tüüpi. Igal toal oma palkon, mis oli kõrvalolevast  eraldatud vaheseinaga. Sissepääs tuppa läks palkonilt läbi suure rõduukse. Samas seinas oli ka suur aken, nii et terve see sein oligi pea-aegu nagu üks suur klaassein.

Uksest sisse astudes ootas meid ees suur tuba kahe voodiga, milledel patjadest luiged. Voodi jalgeotsas ilusti kokku pandud rätikud ja hommikumantlid, mille väike pakike kummikarukesi, duššigeel ja ihupiim väikestes pudelikestes.

Akna all oli väike lauake, mille ääres kaks tugitooli. Laula oli vaasis üks punane roosiõis ja selle kõrval kaks veinipokaali ja pudel gaseeritud vett.

Dušširuum oli samuti avar ja seal oli ootamas komplektike õmblustarbeid, küüneviil ja kingade puhastamise švamm.

Väga mugav kämping. Puhas ja avar. Tarisime oma tavaari tuppa, seadsime end sisse ja läksime pubisse seltskonda.

20:50     kui meie Anuga pubisse jõudsime, oli suurem osa meie reisikaaslastest juba kohad suure pika laua ümber sisse võtnud. Tellisin endale ühe hea saksa õlle ja ära ei saanud öelda ka kohalikust hõrgutisest, õunastruudlist. Küll see maitses hästi. Seltskond sumises laua ümber üsna valjult. Jututeemasid jagus nii hiidlastel kui saarlastel ja integreerumine käis täie hooga.

23:34     läksime meie Anuga oma sviiti unele.