II PÄEV – 7. SEPTEMBER 2011 – KOLMAPÄEV

Uni oli magus ja sügav, kuigi juba…

7:30       oli see pealt läinud. Anu veel magas all korrusel mõnusalt. Kuna mul seinalamp ei töötanud, siis hakkasin välja mõtlema, kuidas oleks võimalik nii raamatut lugeda, et ma Anut üles ei ajaks. Kangesti kibelesin oma raamatu kallale, sest see oli nii põnev. Enda arust tuli  hea mõte. Tõmbasin vähekene kardinat aknast eemale ja siis langes väike valguskiir mu raamatule, nii et mõnda aega, kuni käsi ära väsis, sain lugeda. Mingi aja pärast virgus ka Anu. Ilm oli sompus ja laev kõigutas omajagu. Valged laineharjad mänglesid hallil veel.

Kell oli tegelikult kohaliku aja järgi 6:30, kuna vahepeal oli kella keeratud.

8:30       sammusime koridoride labürindis söökla poole, et hommikueinet süüa. Väike valik võileivale peale panemiseks, muna, peekon, kohv, tee, mahl. Pudru oli vist ka. Kõhu sai täis küll. Kiiret polnud ka kusagile, nautisime väga rahulikult hommikusööki, nii et jälle oli seltskond hiidlasi viimased, kes…

10:30     söögisaalist välja läksid. Vaikselt koristati juba ammu, aga meid see ei häirinud. Kõhud mõnusalt täis, läksime Anuga õue uudistama. Päike oli välja tulnud, aga tuul oli suur ja vinge. Päris arvukas seltskond hiidlasi-saarlasi oli laevatekkidele jalutama tulnud. Ott ja Mart jahtisid fotokatega suurt purjekat, millest me parasjagu  möödusime. Uhke neljamastiline. Enne, kui meie välja jõudsime, olevat see täies ilus olnud, purjed kõik tuultele valla. Nüüdseks olid kõik juba kokku korjatud, aga sellegi poolest oli suursugune.

Päris ülemisel päikesetekil oli tuulega võidelda päris raske. Lükkas sind ikka sinna suunda, kuhu ise tahtis. Sealt oli ilusti näha ka selle suure rekkate laeva avatud autotekk, mis oli pea-aegu rekkaid täis. Mõningad oleks siiski veel mahtunud.

Kuna vaba aega oli palju, siis irdusin seltskonnast ja veetsin mõningase aja oma koikul lugedes. Oleks veelgi lugenud, aga kahjuks sai raamat läbi. Küll oli kurb, et mul järgmist osa kaasas polnud. Selleks ajaks oli kätte jõudnud ka lõunasöögi aeg.

12:30     olime taas sööklas toidu järjekorras. Supiks pakuti borši, praeks kotlet kartuli ja salatiga. Kuna info liikus, et oleme graafikust oma tunni jagu maas, siis polnud ka söömisega eriti kiiret. Rahulikult kõhud jälle täis, kuigi ausalt öelda polnud see eelmisest korrast veel tühjaks minna jõudnudki, lonkisime kajutisse kostüümet vahetama ja asju pakkima. Jutu kõrvale rüüpasime natuke siidrit ja illuminaatorist vaatasime maa lähenemist. Oli aeg laevalt lahkuda. Vinnasime aga kohvrid käe otsa ja vedides treppidest alla bussi juurde. Džentelmene oli meil ka ikka, kes oma abikäe ulatasid ja kohvrid treppidest alla tassisid.

14:40     oli kogu seltskond bussis ootevalmis, et Saksamaa pinnale saada. Mina käisin vist 2008 viimati Saksamaal ja see oli ka kõigest läbisõidul Belgiasse. Lõpuks avanes suur ja pikk kaldtee, mida mööda laevast väljusime. Olimegi SaksamaaL. Sõitsime veidikene sadama territooriumil ringi, kuni seisma jäime. Seisime ja seisime, miks … infosulg. Lõpuks tuli välja, et ootame vist kedagi, kes peab meie bussist kaasa võtma Oti koos näitusega.

15:28     saime liikuma. Seda lõbu polnud kauaks. Ette tuli tolli putka ja meid võeti rajalt maha.

15:30     peatume tollis. Ootasime korraldusi. Bussijuht ajas asju, vajati tõlki. Lõpuks tuli välja, et bussil olevat mingisugune maks maksmata, mis vajalik. Õnneks sai selle kohapeal korda ajada, nii et see meile suureks takistuseks ei saanud. Siiski polnud toll sellega veel meiega lõpetanud. Meid aeti kõiki bussist välja, sest oma tööd tuli tegema narkokoer. Bussijuht avas kõik võimalikud luugid, mis bussil üldse olid. Koed alustas salongist oma ringkäiku ja lõpuks nuuskis läbi kõige pisemadki urkad. Vaatasime põnevusega, kuidas ta oma tööd teeb. Mina isiklikult nägin seda esimest korda.

Samal ajal olid kohale jõudnud ka meie saatjad või kuidas neid siis nimetada. Igal juhul olid nad meie grupiga kaasas igal pool, kus me käisime ja korraldasid meie liikumist. Nii Anne kui Max olid mõlemad seotud Leaderi tööga Rügeni saarel.

Samuti olid kohal ka need inimesed, kes Oti enda hoole alla võtsid. Nimelt oli Oti õlgadel Hiiumaa kunstnike näituse ülespanemine Bergeni kunstigaleriis. Kuna teda ootas ees suur töö, siis Ott meiega ühes kohas see öö ei ööbinud, vaid tema oli hoopis Bergenis.

16:13     olime vabad minema. Keelatud aineid bussist ei leitud ja vajalikud paberid ka korras. Siiski olime oma graafikust kaks tundi maas. Alguses tunnike laeva hilinemist ja siis tunnike tolli peale. Reet organiseeris kohe sujuvalt meie päevaplaani natuke ümber, et saaksime ikka kriidikaljude juures ka ära käia. Sõitsime sadamast välja. Kui tööstusrajoonist välja saime, pakkus silmailu kuppelmaastik, mis oli täis põlde ja kohati mõne künka otsa sattudes, paistis silmapiiril sinetav vesi. Olime ju saarel.

16:25     jõudsime Sassnizisse, mis on Rügeni suuruselt teine linn umbes 10 000 elanikuga. Siin on toimiv parvlaevaliiklus- ja kalasadam. DDR-i ajal oli siin Põhja-Saksamaa suurim kalasadam, mis oli ka Sassnizi üheks suureks plussiks. Peatust me siin ei teinud, kõigest sõitsime läbi, sest meie sihtmärgiks oli hoopis Jasmundi rahvuspargis asuvad kriidikaljud, mis on Rügeni vaatamisväärsus number üks.

Linnast väljas kulges tee mööda hämaraid pöögimetsi, mis jätsid natuke müstilise mulje oma süngusega. Pöögimetsad on võimsad ja salapärased, aga samas väga ilusad. Nii puhtad, sest palju taimestikku seal puude all ei kasva.  Tugeva kontrasti tekitavad üksikud rohelised põõsad ja langenud pöögilehtedest pruun maapind. Päikesekiired naljalt tihedatest pöögilehtedest maapinnale ei pääse.

16:46     olime jõudnud sihtkohta. JASMUNDI RAHVUSPARGI  infokeskuse juurde, kus olid ka kriidikaljud.

JASMUNDI RAHVUSPARk ja köningstuhl

Stubbenkammeri kriidijärsak Rügenil on üks atraktiivsemaid kohti Balti mere rannikul

Valgete kaljudega Jasmunid rahvuspark rajati 1990. aastal, et kaitsta seda imelist rannajoon. Rahvuspark asub Lohme ja Sassnitzi vahel Rügeni saare idarannikul. Siin asub ka Rügeni saare maamärgiks peetav 117 m kõrgune Königsstuhli kriidikalju, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke ja luuletajaid. Praegune vaateplatvorm Köninstuhlil on ehitatud rohkem kui 300 aastat tagasi ehitatud väikese vaateplatvormi asemele. Ainult sealt ülevalt kaljuservalt on võimalik saada ettekujutus nende kaljude majesteetlikkusest, mis on moodustunud miljarditest pisitillukestest skelettidest, soomustest ja merekarpidest miljonid aastaid tagasi.

Kuigi suuremalt jaolt on maastik kujunenud miljonite aastate jooksul looduslike protsesside käigus, on siiski ka inimese käsi selle maastiku kujunemisele kaasa aidanud. Alates 19. Sajandi keskpaigast oli Rügeni kriit hinnatud tarbekaup, mida lisati nii värvidele, portselanile kui ka hambapastasse.  Kogu kriitkivimi kaljuga ääristatud rannajoone pikkuseks on 10 km ja kõrgeimad kohad kuni 117 meetrit (v a Königsstuhl)

Vihma hakkas kergelt tibama, aga õnneks jäi see kohe ruttu uuesti järgi. Kogunesime infokeskuse ette, kus liitus meie grupiga rahvuspargi giid. Seadsime sammud kriidikaljude vaateplatvormile. Olen neid korduvalt pildil näinud ja nüüd avanes võimalus neid ka oma silmaga näha. Vaateplatvormil seistes, seisimegi otse kriidi peal, kust avanes kaunis vaade kaunitele sihvakatele heledatele kaljudele, mis järsult sinatava Läänemere veevoogude poole sööstsid. Imeilus. Kahjuks polnud meil aja puuduse tõtta võimalik alla merepiirile minna ja neid iludusi alt üles poole vaadata ja natuke piki randa patseerida.

Kuna meie olime oma ajagraafikust maas, siis oli meie giid ka väheke vist oma ajaga kimpus. Nii andis ta meile kiirkorras ülevaate Jasmundi rahvuspargist ja kriidikaljudest ja legendidest ning lahkus oma järgmiste toimetuste juurde. Meie jäime veel natukeseks looduskaunisse kohta looduse kätetööd imetlema.

Reet oli meile kuskilt välja võlunud natuke aega ka rahvuspargi muuseumiga või tsentrumiga tutvumiseks. Saime tund aega. Algatuseks astusime sisse panoraamkinno, kus näidati filmi neljast aastaajast Jasmundi rahvuspargis ja loomulikult oli läbivaks teemaks kriit.

Edasi suundusime vaatama väga moodsat interaktiivset näitust. Igaüks sai endale audiogiidi kõrva ja tutvumisreis võis alata. Kõigepealt sisenesime suurde liivakellaga lifti, mis sõidutas meid, kes teab mitmendale korrusele, aga välja astudes olimegi juba põnevas infost üleküllastunud ruumis. Seda kõike oli seal nii palju. Osa asju väga moodsate lahendustega, teised jälle väga lihtsate vahenditega väga ilmekalt ja arusaadavalt  eksponeeritud.

Kuulda sai rahvuspagis elutsevate lindude laulu, vajutades topise juures olevat nuppu. Palju oli igasugu juttu infotahvlitel. Fotosid. Isegi suur pöögi puu, mille all istuda sai,  oli kokku meisterdatud fotode abiga. Tore oli 3D efektiga mets. Muidu oli nagu tavaline suur tapeetpilt, aga panid prillid ette, oli tunne, nagu oleks ise metsa sattunud.

Neid erinevaid ruume oli seal ikka omajagu. Vahepeal tuli treppidest üle ronida ja siis jälle alla. Päris vahvaid asju oli, aga meelde ei suutnud kõike jätta. Lõpuks kui oma ringiga algusesse tagasi jõudsime, siis oli aega natuke ka suveniiriputkas ringi vaadata.

18:20     olime stardiks valmis, sest meid oodati õhtusöögile.

18:53     olime taas kord bussi ära parkinud ja bussist välja roninud. Seekord siis Sassnitzi kalasadamas. Suundusime suurte sadamahoonete vahelt läbi kalabistroosse Kutter 4. See pidi olema kalameestele ka kogunemiskohaks, kus tähtsaid ja vähem tähtsaid ilmaasju arutatakse.

Seadsime end laudade taha istuma. Koht oli selline tagasihoidlik, avatud köögiga, mida eraldas sööjatest pikk lett. Selline rahulik ja lihtne söögikoht. Algatuseks joogid. Väike külm saksa õlu toidu kõrvale oli igati passlik. Õhtusöögiks serveeriti kartulisalatit, loomulikult sakslaste versiooni sellest, mis erinev tunduvalt meie kartulisalatist, aga mul pole vahelduseks selle vastu midagi. Siis oli lest, aga fileeritud kujul ja ilma nahata. Vist kergelt panni pealt üle lastud. Maitses hästi. Lisandiks oli mingi naljakas terava maitsega kurgisalat. Aga kõik kokku oli üks maitsev õhtusöök, mida sööks teinegi kordki hea meelega.

Päev hakkas lõpule jõudma. Õues oli juba täitsa pime, kui söögikohast lahkusime ja bussi poole sammusime. Jäänud oli veel vaid ööbimiskohta sõita ja end seal sisse seada.

19:45     olimegi jõudnud asulakesse nimega Lietzov. Väike tänav viis külalistemaja Lietzov´i juurde, kus meid juba oodati. Ronisime bussist välja ja hakkas vilgas askeldamine pagasiruumi juures. Igaüks üritas enda pagasit üles leida. Selleks ajaks, kui mina oma kätte sain, oli retseptsiooni ukse taha juba pikk järjekord tekkinud, et tubade võtmeid kätte saada. Anu oli ette poole jõudnud ja juba ta hõikas, et saime oma võtme kätte.

Gästehaus Lietzov oli kämpingute ketti kuuluv majutuskoht. Seal oli telkimisala ja ka numbritoad. Retseptsiooni hoone, kus oli ka restoran või pubi, kuidas seda õigem nimetada oleks, oli ühekordne majakene, mis oli ühtlasi ka üks väike osa U-kujulisest  kompaktsest suurest hoonest. Kui nüüd ettekujutada U-tähte, siis numbritoad asusid selle külgedel nii sees kui väljaspool. All keskel oli pubi. Numbritoad olid ühekordse ridaelamu tüüpi. Igal toal oma palkon, mis oli kõrvalolevast  eraldatud vaheseinaga. Sissepääs tuppa läks palkonilt läbi suure rõduukse. Samas seinas oli ka suur aken, nii et terve see sein oligi pea-aegu nagu üks suur klaassein.

Uksest sisse astudes ootas meid ees suur tuba kahe voodiga, milledel patjadest luiged. Voodi jalgeotsas ilusti kokku pandud rätikud ja hommikumantlid, mille väike pakike kummikarukesi, duššigeel ja ihupiim väikestes pudelikestes.

Akna all oli väike lauake, mille ääres kaks tugitooli. Laula oli vaasis üks punane roosiõis ja selle kõrval kaks veinipokaali ja pudel gaseeritud vett.

Dušširuum oli samuti avar ja seal oli ootamas komplektike õmblustarbeid, küüneviil ja kingade puhastamise švamm.

Väga mugav kämping. Puhas ja avar. Tarisime oma tavaari tuppa, seadsime end sisse ja läksime pubisse seltskonda.

20:50     kui meie Anuga pubisse jõudsime, oli suurem osa meie reisikaaslastest juba kohad suure pika laua ümber sisse võtnud. Tellisin endale ühe hea saksa õlle ja ära ei saanud öelda ka kohalikust hõrgutisest, õunastruudlist. Küll see maitses hästi. Seltskond sumises laua ümber üsna valjult. Jututeemasid jagus nii hiidlastel kui saarlastel ja integreerumine käis täie hooga.

23:34     läksime meie Anuga oma sviiti unele.