Uni oli magus ja sügav, kuigi
juba…
7:30 oli see pealt
läinud. Anu veel magas all korrusel mõnusalt. Kuna mul seinalamp ei töötanud,
siis hakkasin välja mõtlema, kuidas oleks võimalik nii raamatut lugeda, et ma
Anut üles ei ajaks. Kangesti kibelesin oma raamatu kallale, sest see oli nii
põnev. Enda arust tuli hea mõte.
Tõmbasin vähekene kardinat aknast eemale ja siis langes väike valguskiir mu
raamatule, nii et mõnda aega, kuni käsi ära väsis, sain lugeda. Mingi aja
pärast virgus ka Anu. Ilm oli sompus ja laev kõigutas omajagu. Valged
laineharjad mänglesid hallil veel.
Kell oli tegelikult kohaliku aja
järgi 6:30, kuna vahepeal oli kella keeratud.
8:30 sammusime
koridoride labürindis söökla poole, et hommikueinet süüa. Väike valik
võileivale peale panemiseks, muna, peekon, kohv, tee, mahl. Pudru oli vist ka.
Kõhu sai täis küll. Kiiret polnud ka kusagile, nautisime väga rahulikult
hommikusööki, nii et jälle oli seltskond hiidlasi viimased, kes…
10:30 söögisaalist välja
läksid. Vaikselt koristati juba ammu, aga meid see ei häirinud. Kõhud mõnusalt
täis, läksime Anuga õue uudistama. Päike oli välja tulnud, aga tuul oli suur ja
vinge. Päris arvukas seltskond hiidlasi-saarlasi oli laevatekkidele jalutama
tulnud. Ott ja Mart jahtisid fotokatega suurt purjekat, millest me
parasjagu möödusime. Uhke
neljamastiline. Enne, kui meie välja jõudsime, olevat see täies ilus olnud,
purjed kõik tuultele valla. Nüüdseks olid kõik juba kokku korjatud, aga sellegi
poolest oli suursugune.
Päris ülemisel päikesetekil oli
tuulega võidelda päris raske. Lükkas sind ikka sinna suunda, kuhu ise tahtis.
Sealt oli ilusti näha ka selle suure rekkate laeva avatud autotekk, mis oli
pea-aegu rekkaid täis. Mõningad oleks siiski veel mahtunud.
Kuna vaba aega oli palju, siis
irdusin seltskonnast ja veetsin mõningase aja oma koikul lugedes. Oleks veelgi
lugenud, aga kahjuks sai raamat läbi. Küll oli kurb, et mul järgmist osa kaasas
polnud. Selleks ajaks oli kätte jõudnud ka lõunasöögi aeg.
12:30 olime taas sööklas
toidu järjekorras. Supiks pakuti borši, praeks kotlet kartuli ja salatiga. Kuna
info liikus, et oleme graafikust oma tunni jagu maas, siis polnud ka söömisega
eriti kiiret. Rahulikult kõhud jälle täis, kuigi ausalt öelda polnud see eelmisest
korrast veel tühjaks minna jõudnudki, lonkisime kajutisse kostüümet vahetama ja
asju pakkima. Jutu kõrvale rüüpasime natuke siidrit ja illuminaatorist
vaatasime maa lähenemist. Oli aeg laevalt lahkuda. Vinnasime aga kohvrid käe
otsa ja vedides treppidest alla bussi juurde. Džentelmene oli meil ka ikka, kes
oma abikäe ulatasid ja kohvrid treppidest alla tassisid.
14:40 oli kogu seltskond
bussis ootevalmis, et Saksamaa pinnale saada. Mina käisin vist 2008 viimati
Saksamaal ja see oli ka kõigest läbisõidul Belgiasse. Lõpuks avanes suur ja
pikk kaldtee, mida mööda laevast väljusime. Olimegi SaksamaaL. Sõitsime veidikene
sadama territooriumil ringi, kuni seisma jäime. Seisime ja seisime, miks …
infosulg. Lõpuks tuli välja, et ootame vist kedagi, kes peab meie bussist kaasa
võtma Oti koos näitusega.
15:28 saime liikuma. Seda
lõbu polnud kauaks. Ette tuli tolli putka ja meid võeti rajalt maha.
15:30 peatume tollis.
Ootasime korraldusi. Bussijuht ajas asju, vajati tõlki. Lõpuks tuli välja, et
bussil olevat mingisugune maks maksmata, mis vajalik. Õnneks sai selle kohapeal
korda ajada, nii et see meile suureks takistuseks ei saanud. Siiski polnud toll
sellega veel meiega lõpetanud. Meid aeti kõiki bussist välja, sest oma tööd
tuli tegema narkokoer. Bussijuht avas kõik võimalikud luugid, mis bussil üldse
olid. Koed alustas salongist oma ringkäiku ja lõpuks nuuskis läbi kõige
pisemadki urkad. Vaatasime põnevusega, kuidas ta oma tööd teeb. Mina isiklikult
nägin seda esimest korda.
Samal ajal olid kohale jõudnud ka
meie saatjad või kuidas neid siis nimetada. Igal juhul olid nad meie grupiga
kaasas igal pool, kus me käisime ja korraldasid meie liikumist. Nii Anne kui
Max olid mõlemad seotud Leaderi tööga Rügeni saarel.
Samuti olid kohal ka need
inimesed, kes Oti enda hoole alla võtsid. Nimelt oli Oti õlgadel Hiiumaa
kunstnike näituse ülespanemine Bergeni kunstigaleriis. Kuna teda ootas ees suur
töö, siis Ott meiega ühes kohas see öö ei ööbinud, vaid tema oli hoopis
Bergenis.
16:13 olime vabad minema.
Keelatud aineid bussist ei leitud ja vajalikud paberid ka korras. Siiski olime
oma graafikust kaks tundi maas. Alguses tunnike laeva hilinemist ja siis
tunnike tolli peale. Reet organiseeris kohe sujuvalt meie päevaplaani natuke
ümber, et saaksime ikka kriidikaljude juures ka ära käia. Sõitsime sadamast
välja. Kui tööstusrajoonist välja saime, pakkus silmailu kuppelmaastik, mis oli
täis põlde ja kohati mõne künka otsa sattudes, paistis silmapiiril sinetav
vesi. Olime ju saarel.
16:25 jõudsime Sassnizisse,
mis on Rügeni suuruselt teine linn umbes 10 000 elanikuga. Siin on toimiv
parvlaevaliiklus- ja kalasadam. DDR-i ajal oli siin Põhja-Saksamaa suurim
kalasadam, mis oli ka Sassnizi üheks suureks plussiks. Peatust me siin ei
teinud, kõigest sõitsime läbi, sest meie sihtmärgiks oli hoopis Jasmundi
rahvuspargis asuvad kriidikaljud, mis on Rügeni vaatamisväärsus number üks.
Linnast väljas kulges tee mööda
hämaraid pöögimetsi, mis jätsid natuke müstilise mulje oma süngusega.
Pöögimetsad on võimsad ja salapärased, aga samas väga ilusad. Nii puhtad, sest
palju taimestikku seal puude all ei kasva.
Tugeva kontrasti tekitavad üksikud rohelised põõsad ja langenud
pöögilehtedest pruun maapind. Päikesekiired naljalt tihedatest pöögilehtedest
maapinnale ei pääse.
16:46 olime jõudnud
sihtkohta. JASMUNDI
RAHVUSPARGI infokeskuse juurde,
kus olid ka kriidikaljud.
JASMUNDI RAHVUSPARk ja köningstuhl
Stubbenkammeri kriidijärsak Rügenil on üks
atraktiivsemaid kohti Balti mere rannikul
Valgete kaljudega Jasmunid rahvuspark rajati 1990. aastal,
et kaitsta seda imelist rannajoon. Rahvuspark asub Lohme ja Sassnitzi vahel Rügeni
saare idarannikul. Siin asub ka Rügeni saare maamärgiks peetav 117 m kõrgune Königsstuhli kriidikalju, mis on inspireerinud
paljusid kunstnikke ja luuletajaid. Praegune vaateplatvorm Köninstuhlil on
ehitatud rohkem kui 300 aastat tagasi ehitatud väikese vaateplatvormi asemele.
Ainult sealt ülevalt kaljuservalt on võimalik saada ettekujutus nende kaljude
majesteetlikkusest, mis on moodustunud miljarditest pisitillukestest
skelettidest, soomustest ja merekarpidest miljonid aastaid tagasi.
Kuigi suuremalt jaolt on maastik kujunenud miljonite aastate
jooksul looduslike protsesside käigus, on siiski ka inimese käsi selle maastiku
kujunemisele kaasa aidanud. Alates 19. Sajandi keskpaigast oli Rügeni kriit
hinnatud tarbekaup, mida lisati nii värvidele, portselanile kui ka
hambapastasse. Kogu kriitkivimi kaljuga
ääristatud rannajoone pikkuseks on 10 km ja kõrgeimad kohad kuni 117 meetrit (v
a Königsstuhl)
Vihma hakkas kergelt tibama, aga
õnneks jäi see kohe ruttu uuesti järgi. Kogunesime infokeskuse ette, kus liitus
meie grupiga rahvuspargi giid. Seadsime sammud kriidikaljude vaateplatvormile.
Olen neid korduvalt pildil näinud ja nüüd avanes võimalus neid ka oma silmaga
näha. Vaateplatvormil seistes, seisimegi otse kriidi peal, kust avanes kaunis
vaade kaunitele sihvakatele heledatele kaljudele, mis järsult sinatava
Läänemere veevoogude poole sööstsid. Imeilus. Kahjuks polnud meil aja puuduse
tõtta võimalik alla merepiirile minna ja neid iludusi alt üles poole vaadata ja
natuke piki randa patseerida.
Kuna meie olime oma ajagraafikust
maas, siis oli meie giid ka väheke vist oma ajaga kimpus. Nii andis ta meile
kiirkorras ülevaate Jasmundi rahvuspargist ja kriidikaljudest ja legendidest
ning lahkus oma järgmiste toimetuste juurde. Meie jäime veel natukeseks
looduskaunisse kohta looduse kätetööd imetlema.
Reet oli meile kuskilt välja
võlunud natuke aega ka rahvuspargi muuseumiga või tsentrumiga tutvumiseks.
Saime tund aega. Algatuseks astusime sisse panoraamkinno, kus näidati filmi
neljast aastaajast Jasmundi rahvuspargis ja loomulikult oli läbivaks teemaks
kriit.
Edasi suundusime vaatama väga
moodsat interaktiivset näitust. Igaüks sai endale audiogiidi kõrva ja
tutvumisreis võis alata. Kõigepealt sisenesime suurde liivakellaga lifti, mis
sõidutas meid, kes teab mitmendale korrusele, aga välja astudes olimegi juba
põnevas infost üleküllastunud ruumis. Seda kõike oli seal nii palju. Osa asju
väga moodsate lahendustega, teised jälle väga lihtsate vahenditega väga
ilmekalt ja arusaadavalt eksponeeritud.
Kuulda sai rahvuspagis elutsevate
lindude laulu, vajutades topise juures olevat nuppu. Palju oli igasugu juttu
infotahvlitel. Fotosid. Isegi suur pöögi puu, mille all istuda sai, oli kokku meisterdatud fotode abiga. Tore oli
3D efektiga mets. Muidu oli nagu tavaline suur tapeetpilt, aga panid prillid
ette, oli tunne, nagu oleks ise metsa sattunud.
Neid erinevaid ruume oli seal
ikka omajagu. Vahepeal tuli treppidest üle ronida ja siis jälle alla. Päris
vahvaid asju oli, aga meelde ei suutnud kõike jätta. Lõpuks kui oma ringiga
algusesse tagasi jõudsime, siis oli aega natuke ka suveniiriputkas ringi
vaadata.
18:20 olime stardiks
valmis, sest meid oodati õhtusöögile.
18:53 olime taas kord
bussi ära parkinud ja bussist välja roninud. Seekord siis Sassnitzi kalasadamas.
Suundusime suurte sadamahoonete vahelt läbi kalabistroosse Kutter 4.
See pidi olema kalameestele ka kogunemiskohaks, kus tähtsaid ja vähem tähtsaid
ilmaasju arutatakse.
Seadsime end laudade taha istuma.
Koht oli selline tagasihoidlik, avatud köögiga, mida eraldas sööjatest pikk
lett. Selline rahulik ja lihtne söögikoht. Algatuseks joogid. Väike külm saksa
õlu toidu kõrvale oli igati passlik. Õhtusöögiks serveeriti kartulisalatit,
loomulikult sakslaste versiooni sellest, mis erinev tunduvalt meie
kartulisalatist, aga mul pole vahelduseks selle vastu midagi. Siis oli lest,
aga fileeritud kujul ja ilma nahata. Vist kergelt panni pealt üle lastud.
Maitses hästi. Lisandiks oli mingi naljakas terava maitsega kurgisalat. Aga
kõik kokku oli üks maitsev õhtusöök, mida sööks teinegi kordki hea meelega.
Päev hakkas lõpule jõudma. Õues
oli juba täitsa pime, kui söögikohast lahkusime ja bussi poole sammusime.
Jäänud oli veel vaid ööbimiskohta sõita ja end seal sisse seada.
19:45 olimegi jõudnud
asulakesse nimega Lietzov. Väike tänav viis külalistemaja Lietzov´i juurde, kus
meid juba oodati. Ronisime bussist välja ja hakkas vilgas askeldamine
pagasiruumi juures. Igaüks üritas enda pagasit üles leida. Selleks ajaks, kui
mina oma kätte sain, oli retseptsiooni ukse taha juba pikk järjekord tekkinud,
et tubade võtmeid kätte saada. Anu oli ette poole jõudnud ja juba ta hõikas, et
saime oma võtme kätte.
Gästehaus Lietzov oli kämpingute
ketti kuuluv majutuskoht. Seal oli telkimisala ja ka numbritoad. Retseptsiooni
hoone, kus oli ka restoran või pubi, kuidas seda õigem nimetada oleks, oli
ühekordne majakene, mis oli ühtlasi ka üks väike osa U-kujulisest kompaktsest suurest hoonest. Kui nüüd
ettekujutada U-tähte, siis numbritoad asusid selle külgedel nii sees kui
väljaspool. All keskel oli pubi. Numbritoad olid ühekordse ridaelamu tüüpi.
Igal toal oma palkon, mis oli kõrvalolevast
eraldatud vaheseinaga. Sissepääs tuppa läks palkonilt läbi suure
rõduukse. Samas seinas oli ka suur aken, nii et terve see sein oligi pea-aegu nagu
üks suur klaassein.
Uksest sisse astudes ootas meid
ees suur tuba kahe voodiga, milledel patjadest luiged. Voodi jalgeotsas ilusti
kokku pandud rätikud ja hommikumantlid, mille väike pakike kummikarukesi,
duššigeel ja ihupiim väikestes pudelikestes.
Akna all oli väike lauake, mille
ääres kaks tugitooli. Laula oli vaasis üks punane roosiõis ja selle kõrval kaks
veinipokaali ja pudel gaseeritud vett.
Dušširuum oli samuti avar ja seal
oli ootamas komplektike õmblustarbeid, küüneviil ja kingade puhastamise švamm.
Väga mugav kämping. Puhas ja
avar. Tarisime oma tavaari tuppa, seadsime end sisse ja läksime pubisse
seltskonda.
20:50 kui meie Anuga
pubisse jõudsime, oli suurem osa meie reisikaaslastest juba kohad suure pika
laua ümber sisse võtnud. Tellisin endale ühe hea saksa õlle ja ära ei saanud
öelda ka kohalikust hõrgutisest, õunastruudlist. Küll see maitses hästi.
Seltskond sumises laua ümber üsna valjult. Jututeemasid jagus nii hiidlastel
kui saarlastel ja integreerumine käis täie hooga.
23:34 läksime meie Anuga
oma sviiti unele.