IV PÄEV – 9. SEPTEMBER 2011 – REEDE

7:20       panime endale kella äratama. Täna oli juba ärasõidu päev. Pidime oma asjad kõik kokku pakkima ja bussi tõstma, sest järgmise öö oleme taas laevakajutis. Asjad tuli korralikult läbi mõelda, sest see oli selge, et kogu oma varustust pole mõtet laeva treppidest üles tarida. Nii siis tuligi väheke sorteerida ja asju kottidesse paigutada. Kiire dušširing ja oligi vist pea-aegu kõik.

8:15       läksime sööma. Õues oli karge päikesepaisteline hommik. Ärasõiduni oli jäänud poolteist tundi, kui hommikusöögi lauas kohad sisse võtsime ja taldrikud head-paremat täis tõstsime. Söök maitses hästi. Kuna kiiret ka polnud, siis sai rahulikult einet nautida.

Kõhud täis oli aeg oma varandus bussi vedada. Sigimist sagimist oli küllaga. Enne veel kui bussi istusime, korjasime kogu seltskonna kämpingu ette rivisse ja tegime ühe suure pildi, et kõik ikka kaadrisse jääksid.

9:45       väljasõit Rotenkirchenisse, kus ootas meid ees  tutvumine biogaasi tehasega, mis on suur Rügeni saare Bioenergia projekt.

Buss viis meid suurte põldude vahelt läbi ja seal see oma punaste ja valgete tünnilaadsete tornikestega seisiski. Sõitsime otse nende toredate tünnide vahele, kus tervitas meid meeldiv meesterahvas, kes oli oma õlule võtnud meile kogu seda kupatust tutvustada. Kõigepealt pikk-pikk tutvustav jutt. Enn oli tõlgiks. Lühike kokkuvõte on see, et seal tehakse biogaasi linnufarmi sõnnikust ja rapsist. Vist oli nii. Ega ma täpselt mäleta, see tõttu pole õige inimene seda tootmise värki ja tehnilist poolt siinkohal lahti seletama. Räägin muust, mis paremini meelde jäi.

Kõik oli puhas ega haisenud. Parasjagu tehti mingeid parendustöid ja käisid hoogsad ehitustööd kõrval platsil. Meid viidi suurte punaste tünnide vahele ja näidati korsten, kust ülejäänud gaas välja lastakse. Veel näidati kog8u mehhanismi pearuumi kus olid suured ventiilid ja palju nuppe. Meil ei lubatud mitte midagi puutuda.

11:15     oli ringkäik lõppenud ja aeg edasi sõita. Järgmiseks sihtkohaks Dreschvitz, kus asus väike Montessori kool ehk Rügeni vabakool. Tee viis ikka lõputute põldude vahelt läbi, kuini kitsale tänavale pöörasime, mis kooli juurde viis. Bussijuht lasi meid bussist välja ja ise läks parkimiskohta otsima, sest see tee oli igat pidi liiga kitsas et sinna parkida.

11:46     võtsid meid koolis vastu meeldivad õpetajannad. Esmalt juhatati meid peahoone eest läbi, mis oli kahekorruseline valge hoone. Tegelikult ei meenutanud seal mitte miski meie mõistes traditsioonilist kooli.  Esmapilgul poleks küll osanud arvata, et oled kooli territooriumil. Võiks isegi öelda, et hoov ja ümbrus jättis sellise pilla-palla mulje. Ei mingeid kammitsevaid piiraedu  ega sillutatud mänguväljakuid. Kõik oli vaba loodus.

Seadsime end sisse õues väikeses amfiteatri moodi kohas. See olevatki nende pidupaik, kus korraldatakse igasugu üritusi ja aktuseid. Amfiteatri ehituses oli kasutatud ikka ainult looduslikke ehitusmaterjale. Trepiastmed, kus istuda sai, olid ääristatud suurte kiviblokkidega, mis läks üle muruks. Niinimetatud esinemise plats oli kaetud liivaga.

Amfiteatri kõrval oli staadion. Ei mingeid kummiseguseid jooksuradu ega peenusteni sirgeks looditud jalkaväljaktu. Lihtsalt üks suur muruplats, mida ääristas veidike kõrgem muruvall.

Sättisime end istuma, sest algas väike tutvustav vestlusring. Sõna võtsid südikad naised, kes sellele koolile alguse panid. Nimelt ei soovinud nemad oma lapsi suurde linnakooli panna, siis otsustasid nad kätte võtta ja ise kooli asutada. Algus oli raske ja alustati mõne lapsega, aga tänaseks on kool arenenud nii suureks, et algselt plaanitud 4. klassi hariduse asemel, antakse haridust kuni 6. klassi lõpuni. Lapsi on üle  saja ja siia tuuakse õpilasi üle kogu saare. Nüüdseks on kaks maja. Üks on I-III klasside oma ja teine IV-VI klassidele. Klassid on omavahel segi aetud. Kuigi on olemas terve klassitäis igat klassi, nii I, II ja III, aga ometi on klassikomplektid komplekteeritud nii, et ühes ruumis õpivad koos õpilased I-III klassist jne. Liitklassid.  Praegu ehitatakse Leader projekti raames kolmandat maja, mille ehitus  oli juba käima pandud. Sellest soovitakse teha 0 maja, mis tähendab seda, et toodetakse nii palju, kui kulutatakse. Kasutatakse päikeseenergiat elektri ja sooja vee tootmiseks.  Midagi taolist. Jälle see tehniline pool jääb mul natuke kehvaks.

Samal ajal, kui meie tähelepanelikult tutvustust kuulasime, jooksid meie ümber ringi uudishimulikud lapsed, kelledel oli parasjagu vahetund. Mõni tahtis kohe väga ise lavale trügida ja sõna võtta. Õpetajad kutsusid neid leebelt korrale ja suunasid lähedal olevate puude vahele mängima. Ja tõesti, kohe amfiteatri kõrval algas esmapilgul suur lepavõsa, mis lähemal uurimisel laste mängualaks osutus. Müstika, meil Eestis ei tuleks mitte midagi taolist kõne allagi. Et aga kõige toredaga tutvuma minna, jaotati meid kolmeks grupiks. Minu grupp jäi veel korraks amfiteatrisse, et mõningane edumaa teistele gruppidele anda. See aeg kulus küsimuste ja vastuste vooruks.

Ja nüüd siis juba lepavõssa. Hämarate okste alla oli ehitatud lastele looduslähedane mängukoht. Seal oli väike oja, millel tasakaaluharjutuste sooritamiseks laudtee. Puu otsast alla rippuv köis, millega sai alla sõita justkui köisraudteega. Hüppa aga peale ja läks. Georg ja Anu tegid proovi ja lõbu kui palju. Lisaks veel puu otsa ehitatud onn ja takistusrada nagu väike seikluspark. Tundus, et lapsed kasutavad seda mänguvõimalust seal vabas õhus üsna ohtralt, kuna puude all polnud säilinud ainsatki rohulible, kõik oli mullale trambitud.

Edasi liikusime ürdiaia poole, mis asus kuskil kuuri nurga taga rohtunud aia nurgas. Seal nad pidavat vahel koos lastega näpud mullaseks tegema.

Järgmise nurga tagant ilmus välja lõbusaks värvitud vana ratastel soojak või vagun, mis moodi seda siis nimetada. See oli kohandatud lastele mängumajaks, kus ka aegajalt tunde läbi viiakse, kui selleks tuju tuleb. Selle ees õues oli suur malelaud, mille olid lapsevanemad meisterdanud. Keegi oli kodust kuurist leidnud suured õue malenupud ja keegi plaadid ja nii see teoks saigi. Lapsevanemate panus kooli arendamisel on suur.

Meile näidati ka katlamaja ja võimlat, mis oli küll väga väike, aga ajas asjad ära. Seal saalis, noh ma ei tea, kas võiks seda suuruselt võrrelda meie kooli vanamaja saaliga, toimusid ka suuremad kooli üritused, kui vanemad ka vaatama kutsutakse.

Lõpuks jõudsime algklasside majja. See oli kõik nii kitsuke aga samas kodune. Ukseauke ja seinaääre täitsid lääbakil koolikotid. Laste kilkeid oli kosta kõikjal. Oli vist vahetund, sest klassiruumid oli tühjad. Kiikasime esimesel korrusel asuvate ruumide ustest sisse. Üks oli klassiruum, kuhu oli kaetud lõunalauad. Teine ruum oligi midagi köögi ja söögisaali vahepealset. Avatud köök ja lauad laste jaoks. All korrusel oli veel poiste tööõpetuse klass. Nii lahe vaatepilt oli, kuidas väike poiss istus tööpingi peal, haamer käes ja muudkui meisterdas. Ise oli väga asjasse süvenenud.

Mööda puust kägisevat treppi ronisime II korrusele, kus olid klassiruumid. Taas tõkestasid tee koolikotid, milledest tuli üle hüpata, et uksest sisse saada. Klassiruum erineb oluliselt meie kooli omadest. Pigem meenutas see lasteaia rühmaruumi. Palju mängulisi töövahendeid. Tüdrukutele baldahhiini ja patjadega nurgake. Lauad ilma igasugu korrapärasuseta. Lae all nöörid, kuhu riputatud laste tööd. Vaip maas jne. Väga kirju oli kõik. Igavesti palju asju. Mõningaid õppevahendeid meile ka tutvustati. Need olid väga loomingulised ja kahtlemata teevad need lastele õppimise huvitavamaks ja mängulisemaks.

Märkamatult oligi meie ringkäik läbi saamas. See oli väga huvitav ja silmaringi avardav. Astusime uuesti õue ja ehitusplatsi kõrvalt mööda IV-VI klasside maja poole. See maja sai alguse ühest vanast konteinerist, mis algul klassiruumiks kohandati. Kui maja ehitama hakati, siis konteiner jäi alles ja selle ümber ehitati praegune ühekordne maja, mille üks katusepool on täis päikesepaneele. Õues oli väga mõnus päikesepaisteline sügisilm. Tuuline aga mõnus!

Kuni kõik vaikselt maja juurde kogunesid, ronisin mina ühe mullahunniku otsa, et filmida ja pilte teha natuke kõrgemalt. Jooksid mööda minust kaks poissi. Ja leidis aset selline vestlus  nende ja minu vahel:

I poiss teisele: Aber du kannst es fragen

Mina: Was möchtest du fragen?

Poisid: ScheiBe, ….. sind sie nicht aus Estland

Mina: Ja, richtig

Üks poistest: aber wie kannst du dann deutsch?

Kätte oli jõudnud lõunasöögi aeg, mida pakuti IV-VI klasside majas. Tunnid olid selleks ajaks juba läbi saanud ja lauad olid kaetud kahte klassiruumi. Viimased olid siin juba rohkem klasside moodi. Mänguasju enam polnud, vaid korralikud lauad ja toolid.

Otsisime kohad ja haarasime taldrikud, et teise tuppa toidusappa minna. Katlad hea paremaga olid kohale toodud ja nüüd jaotati järgemööda kõigile. Menüüs oli kartul kapsa ja kotletiga. Magustoiduks õunapüree piimakisselliga. Toit maitses imehästi ja kõhud said väga täis.

14:00     oli aeg lahkuda ja edasi oma päevakavaga minna. Ees ootas Bergen.

14:20     olime leidnud puude vilus Bergeni piiril parkimiskoha bussile.  Enne veel kui bussist väljusime jätsime „head aega” Maxiga, sest tema meiega nüüd enam edasi kaasa ei tulnud. Jäime Anne kantseldada.

 Vaba aeg tutvumaks Rügana messiga. Sammusime hoogsalt mööda tüüpilist kitsast Saksa munakivitänavat, mida ääristasid ühe ja kahekordsed pastelsetes toonides elumajad, mõned ühepereelamud, mõned kortermajad. Suunaks oli Bergeni keskväljak, kus Rügana suur mess aset leidis. Juba kaugelt oli kuulda muusika tümpsumist ja valju melu. Tasapisi hakkas ka rahvast rohkem liikuma ja hääled muutusid aina valjemaks ja elavamaks. Üles oli pandud tänavalavad, kus käis vilgas tegevus. Muusika mängis, müügilettide tagant kutsuti kaupa uudistama. Melu oli palju. Meie suundusime Reeda järgi suurde telki, kus olid ka müügiletid sees. Seal võis näha igasugust mahetoodangut. Palju oli ka reklaammaterjale. Üles oli pandud ka B7 nurgake, kus Reet meie Hiiumaa moosi müümas käis.

Kogunesime kokku, et kuulata ettekannet kohaliku toidu programmist ja traditsioonilise regionaaltoidu programmist. Lõpetuseks saime maitsta heeringat saiaga. Algul ei osanud kohe sellest midagi arvata, aga tegelikult maitses täitsa hästi. Oleks isegi veel mõne ampsu söönud.

Kohustuslik programm läbi, oli vaba aeg. Anu sai endale sõbra, kes oli väga õnnelik selle üle, et tema nüüd Eestist endale tutvused saab. Noh see härra tegeles analoogse transpordifirmaga nagu Anu, aga haardeulatus oluliselt suurem. Äkki saavad kunagi üksteisele kasulikud olla.

Tutvused sõlmitud ja telk risti-põiki läbi käidud, läksime Anuga poode otsima, kust lastele midagi kaasa osta. Nii mõnus nostalgiline tunne tuli mööda tuttavlikke Saksa tänavaid kõndida. Nendes on kohe mingi eriline hõng minu jaoks. Astusime sisse toiduainete poodi. Väike oli, aga midagi sai ikka ostetud kah. Kuskilt nurga tagant leidsime lastepoe, kus olid nii riided kui mänguasjad. Sealt varustasime end ka kõige vajalikuga, et lastele head meelt valmistada.

Jalutasime laadaplatsile tagasi. Peatusime ühe vabalava juures, kus üks tantstrupp parasjagu esines. Paha küll öelda, aga paarist minutist piisas ja rohkem ei tahtnud seda vaadata. Võiks iseloomustada seda kui isehakanud varjeteetrupp tänaval.

Olime natuke ajaga ka piiratud, kuna…

valikuid oli kaks:

a)      Jääda Rüganale ringi kõndima ja poodidesse kolams

b)      Sõita Lauterbachi väikesadamasse

Meie valisime Anuga teise variandi ja nii me siis pingsalt kella jälgisimegi, millal peame bussi poole minema hakkama. Just viimasel hetkel leidsime toreda poe, kus oleks võinud natuke kauem ringi vaadata, aga kell oli juba nii kaugel, et hakkasime tõttama tuldud teed tagasi bussi poole.

16:30     olime bussi juures tagasi. Viimased me just polnud, aga ostude demonstreerimisest olime küll ilma jäänud, mis just enne meie kohale jõudmist oli lõppenud. See olevat väga naljakas olnud. Asjaosalised veel itsitasid takkajärgi.

Sõit läks lahti. Rügenil tunduvad kõik asjad nii lähedal olevat, et ei pea üldse kaua sõitma, kui tahad punktist A punkti B jõuda. Saime bussi istuda, kui juba olime kohal. Tegelikult küll mitte veel päris seal, kuhu me teel olime, aga kohas enne seda. Nimelt oli keegi näinud kuskil fotol maja, mis seisab katuse peal. Noh, vundament taeva poole. Kuna meie tee viis sellest imeloomast mööda, siis norisime Annelt välja viie minutilise peatuse selle juures. Saimegi!

Kiirelt bussist välja seda vaatama. Muidu normaalne punane viilkatusega maja, aga millegipärast tagurpidi. Akende alla seisid mänguasjad ja pink nagu iga normaalse maja juures, aga jalad tagurpidi. Kõik oli tagurpidi. Mehed otsustasid, et nemad tahavad seda imeasja seest kah näha. Neljakesi lunastasid piletid. Kuna pilet maksis vist 6.- € ja neile anti ainult minut aega, et bussis tagasi olla, siis selle külastuse minuti hind tuli ikka väga krõbe. Anne oli juba nii närvis, aga mehed ei andnud alla. Ära käisid! Pilte tegid kah! Kommentaariks oli see, et pea hakkas ringi käima. Ma ei saanudki täpselt aru, mis asi see oli, aga vist mingi lastele mõeldud teemamaja või miskit taolist. Vaba aja veetmise koht.

Väga huvitav oli seda väljast küll vaadata ja pani mõtlema, et kuidas ta seal korstna peal sedasi seisab.

17:07     olimegi kohal. Algul küll sõitsime veidike valesti nn vana sadama juurde, aga meil oli vaja teisest kandist läheneda. Anne käis veidike asja uurimas ja saime õige suuna kätte. Jätsime bussi parklasse ja suundusime sadama poole, kus meid ootas omanik isiklikult. Nägi välja selline boheemlaslik kiitsakas, suurte prillide ja pika hobusesabaga. Tegu on põlvest põlve edasi antud pereäriga ja neil on veel nii mõnigi sadam mööda Saksamaad laiali.

Praegu seisime aga imelise Lauterbachi sadama territooriumil. Nad pakuvad alates lastehoiu teenusest kuni selleni, et sügisel ulatad võtmed ja saad kevadel puhastatud külmkapiga jahi tagasi. Ka kõik majakesed on kohapeal ehitatud. Suveks võetakse tööjõudu juurde, aga aastaringselt oli vist tööl umbes 30 inimest. See oli terve väike linnak. Proovin seda natuke edasi anda, mis seal siis oli.

Algatuseks jalutasime üle platside, mis olid siis mõeldud selleks, et kui jahid talveks veest välja tõstetakse, siis sinna need ritta laotaksegi. Tegelikult on neil mitu erinevat viisi, kuidas ja kus jahid talve üle elada võivad. Peale lageda taeva all hoidmise võimaluse on veel köetud ja kütmata hallid. Need asuvad sadamast veidike eemal. Siin aga olid suured hallid remonttööde tarvis, millede ees parasjagu tunkedes mehed mingiks peoks ettevalmistusi tegid. Lauda juba kaeti ja grilli sätiti üles.

Jalutasime aina mere poole. Kummalise kujuga sadama administratiivhoone oli järgmine, mille juurde jõudsime, kui jahi-parklatest läbi olime käinud. Seal oli väike söögikoht ja poekese moodi asjandus.

Lahele avanes aga lummav vaade. Ujuvmajad keset vett ja meeletu hulk jahte oma sihvakate mastidega. See oli üks päikeses särav masti-mets. Väga ilus! Otse kaikohtade vastus üle väikese ujuvkai, mis lainetel loksus, olidki need ujuvmajad. See puidust kai oli kui laudtänav, mis viis otse lahele. Ühel pool loksusid lainetel jahid ja teisel pool majad.

Kaua meil seda imetleda ei lastud, sest nüüd oli vaja läbi hekiaugu ronida ja üle raudteeliiprite astuda, sest peremees juhatas meid vanemat sadama poolt vaatama. Ja tõesti, teisel pool hekki oli väike lahesopp, kus oli ka sadam. Just see, kus me algul bussiga käisime. See olevat vanem osa, mis on juba aastaid seal kohal eksisteerinud. Uuemat osa on aga alles oma paarkümmend aastat putitatud, et sinnani välja jõuda, kus nad praegu on.

See raudtee oli aga kolmerööpmeline, millest meil üle astuda tuli. Põhjus selles, et sinna sõitis nii tänapäevane laiarööpmeline rong kui ka vana kitsarööpmeline Rasende Roland.

Seal samas seisis kai ääres ka üks puust alus, mida kõrvalt uudistada sai, aga minu jaoks kahvatas see vana osa uue kõrval. Kohe rõõmustasin, kui sai uuesti läbi hekiaugu pugeda. Päike oli kõrgel ja säras veel vastu heites majadele mõnusaid varje. Seadsime sammud vaiadel majade poole. See oli lihtsalt superlahe. Kui neid nägin, siis arvasin kohe, et ju omanik on käinud Norrast šnitti võtmas, aga pärast ta tutvustas natuke ka nende tausta ja tuli välja, et inspiratsiooni oli saadud hoopis Maldiividelt. See oli tõeliselt tore väike linnak vee kohal. Vaiadel majakesed laiali vee kohale ebakorrapäraselt pillutatud. Omavahel sidusid neid kõrgel veepinna kohal looklevad puust tänavakesed. Mulle nii meeldis, tekitas väga lõunamaise hõngu. Nii harmooniline ja samas eksootiline. Seal veedaks küll ühe puhkuse.

Saime võimaluse ka ühte majakesse sisse kiigata. Astusime paari-kolme meetri kõrgusel vee kohal mööda majakestest. Igal majal oli ka oma sildumiskoht, kuhu sai jahi parkida. Samuti ujuma minemiseks vajalik platvorm. Esmapilgul tundusid majad kõik ühesugused, aga tegelikult oli igaüks natuke erinev. Esiteks oli juba majutuskohtade arv majades erinev. Mõni oli kahe rõduga, üks veekohal rippumas, teine veepinnal. Mõnel oli kõigest üks päikesetekk. Murukatused lisasid kõigele veel omapära ja looduslähedust. Tõeliselt tore kompleks! Mul ei jätkugi selle kirjeldamiseks piisavalt õigeid sõnu. Võin vist öelda, et see sadam jättis mulle kõige eredama mulje kõigis külastustest Rügeni saarel.

Nüüd siis aga majakesest. See, kuhu sisse kiigata lubati, oli mõeldud kahele inimesele. Oli väike privaatne WC-dušširuum, minimalistlik kuid kõik oli olemas mis vajalik. Teine ruum oli magamis-elutuba peidetud köögiga. See oli vahva. Tuppa astudes domineerisid värvides hall ja kuldne. Üks väike osa seinast oli kaunistatud kullaga kootud seinavaibaga, mis veidike meenutas minu jaoks Jaapani. Tegelikult olid seal peal suured linnud jalgupidi vees ja väikesed linnud, kes lendasid pisikest roosade õitega puuoks ümber. Noh ilmselt need roosad õhkõrnad õied seostuvad mul kohe Jaapaniga, aga tegelikult oli see originaalvaip otse Maldiividelt. Nii siis oli ka kogu sisekujundus saanud inspiratsiooni just saareriigist. Kullavärvi päevatekk kattis laia voodit, peale mille oli veel toas vaid väike lauake ja tugitoolid mõnusateks lugemisminutiteks põrandalambi valgel.

Toa üks sein oli klaasist ja suur klaasuks avanes palkonile. Kus aga oli siis köök. See oli peidus seinakapis. Tõmbasid uksed lahti ja seal tagant tuli välja kõik, mis ühes köögis olema peab, alates kraanikausist lõpetades nõudega. Nutikas!

Hakkaski meie külaskäik Lauterbachi sadamasse lõppema. See oli ka ühtlasi meie reisi viimane külastus.

18:15     istusime taas bussis ja sõit algas esialgu Bergenisse, et sealt peale korjata need, kes meist sinna maha olid jäänud.

18:35     olime kokkulepitud kohas ja saime kogu oma reisiseltskonna bussi, et alustada koduteed.

19:15     jõudsime sadamasse. Esimese hooga sõitsime valesse terminali, aga viga sai kiirelt parandatud ja juba sõitsimegi tuttavale laevale. Segadus oli tekkinud piletitega. Kajutitesse olid paigutatud inimesed suvaliselt, aga natuke sagimist ja oligi igaüks omale sobiva ruumi koos sobiva kaaslasega leidnud. Meie saime Anuga sel korral kajuti number 357. Veetsime toas veidike aega lobisedes ja siis suundusime õhtusöögile.

20:30     õhtusöök. Rahvast oli selle väikese söögisaali jaoks ilmselgelt liiga palju, aga siiski õnnestus endale laua ääres koht leida. Tõstsin taldriku toitu täis ja lasin aga hea maitsta. Kuidagi maitsekam tundus kui mõni päev tagasi. Teine kokk oli vist tööle tulnud. Istusime, sõime ja lobisesime kuni olime jälle viimased, väike seltskond hiidlasi. Teada tuntud tõde on see, et köögis jookseb jutt kõige paremini. Me küll just köögis polnud, aga söögilaua ääres siiski.

Kuna noormeestest teenindajad tahtsid söögisaali sulgeda, siis kolisime üle baariruumi, mis oli seal samas kõrval. Sättisime end nurgalauda. Seltskond aina suurenes ja ring läks laiemaks, haarates lõpuks enda alla pea veerandi kogu baariruumist. Oli nii hiidlasi kui saarlasi ja mõni isiklik pudel toolijala juures. Ebaviisakas, baaris ja oma joogiga, aga nii see oli. Juttu ja nalja jagus kauemaks.

Juba ennemalt olime silmanud ühte natuke koomilist paari. Noor blond siresäärne mimm, kellel seljas meresinine liibuv hüppeliigesest kuni sõrmeotsteni kinnine trikoo-tunke, ülekeha osal mingi lipendav sama värvi asjandus peal. Kohe ei oskagi nime anda. Mees, üks korralik vene näss, kiitsakas, mimmist lühem ja nägu krimpsus. Juustest oli ring ümber pea, sest keskel neid lihtsalt polnud. Seljas kandis ta sametist luitunud sinist värvi välja veninud põlvekohtadega dressi. Pluusi lukk oli alt lahti tõmmatud kuni nabani, ülevalt rinnuni ja kaelas rippus midagi erkkollase nööri otsas sama värvi asjandus. Nalja visates ütlesin, et ju see venelastest tsirkuse artisti paar on, noh mimm on näiteks akrobaat ja mees treener või siis riistvõimleja oma treeneriga, sest see asjandus seal kaelas meenutas kangesti vilet. Nii me siis vaatasime neid ja kommenteerisime, kui nad juhtusid taas silmapiirile tulevat. Keegi pakkus, et kindlalt mees on ropp rikas. See mõte tehti kohe maha. Nii siis sai teemal spekuleeritud ja nalja kui palju.

Jõudis kätte südaöö, kui baarmen teatas meile, et tema nüüd sulgeb, palun lahkuda. Me ikka küsisime luba, et äkki võime seal edasi istuda. Ta võib ju oma luugi kinni panna, ega meil sest midagi. Ei läinud läbi! Ta ütles, et ega elu pole koguaeg nii ilus, et öö läbi pidu panna. Kui nii siis nii, tõsise mehega oli tegu. Ajasime siis ennast  püsti ja lahkusime. Mõtlesime, kuhu siis nüüd edasi. Ega suurt valikut polnud. Lastenurka ka ei saanud, kuna see oli lukus, keegi magas seal. Siis proovisime seda suurte lennukitoolidega tuba. Sinnsgi oli mõni end ööbima sättinud. Kus sa siis lobised, kui teised magada tahavad. Jäi veel vaid suitsuruum. Huh, see oli  vastik. Üritasime end sinna sisse sättida ja suitsetajaid ära rääkida, et mingu nad õue suitsetama. Meid oli ikka oma 10 naist, kes suitsutuba ründasid. Mõned mehed läksidki minema, aga mitte kõik. Kui kohad vabaks jäid, siis hõivasime need sujuvalt. Lõpuks oli vaid mõni ATV-mees jäänud, kes väheke juttu tegid. Lobisesime siis natuke ja praktiseerisime Triinuga saksa keelt. Lõpuks hakkas aga see suitsu hais nii vastu käima, et läksime õue, avastades, et Läänemerel on mõnusalt soe öö. Pelgalt kampsuniga polnudki külm. Ilus selge ja soe hilissuvine öö Läänemerel. Lobisesime maast ja ilmast kuni lõpuks laiali läksime ja päeva lõppenuks kuulutasime. Uni võis saabuda!