V PÄEV – 10. SEPTEMBER 2011 – LAUPÄEV

8:00       helises kell, kutsudes meid vastu uuele päevale. Päike säras läänemere sinisel veel   ja tõotas tulla soe ja mõnus sügisilm.

8:30       läksime hommikusöögile, peale mida ennast Anu, Reeda ja Helle-Marega päikesetekil sisse seadsime. Mitte küll päevitama vaid lobisema, aga mõnus oli ikka, üldse mitte külm. Päike soojendas ja kerge tuul sasis juukseid. Et keha ja vaim paremini tööle hakkaks, tegid naised läbi väikese võimlemistseremoonia, mis pidavat väga kasulik olema. Mina ei võimelnud vaid hoopis jäädvustasin kaameraga seda toredat protseduuri.

Peagi liitusid vestlusringiga ka Enn ja Annely. Aeg lendas märkamatult, kuid siiski mitte piisavalt kiiresti, et juba sadamas olla.

Et mitte saada päikesest üleküllust, sai vahepeal baariruumis istet võetud. Meelelahutuseks tuli telekast „Põgenev pruut”, mis kordi nähtud, aga ikka vaadata kõlbas. Keelt sai ka laksutada mimmi ja vanamehe arvelt. Nad polnud garderoobi vahetanud ja ikkagi nägid sama kummalised välja kui hommikul. Igav igal juhul meil polnud.

Lõpuks hakkasid paistma kaua oodatud valged liivarannad Nida poolsaarel. Päike sillerdas veel ja valged lained loksusid randa, pikad valged liivadüünid kadusid silmapiiri taha. Järjest rohkem inimesi kogunes tekile, et vaadata sissesõitu Klaipeda sadamasse, mis oli pikk-pikk. Ühel pool Nida poolsaar ja teisel Klaipeda oma pika sadamahooneid ja kaisid täis rannajoonega. Palju tööstushooneid, ladusid ja loomulikult lugematu arv eri suuruses laevu.

Lõpuks oli aeg kohvrid haarata ja bussi minna. Ronisime mööda treppe alla autotekile. Juba keegi itsitades tuli mu juurde ja ütles, et vaata sinna, kes seal on. Ja oligi nii, meie lemmik paarike, aga nüüd juba hoopis teise väljanägemisega ja istusid Lexsusesse. Noh jah, aga miks Lexsuse mees sellise laevaga sõidab?! Häh, nalja nabani!

16:10     alustasime mööda pikka kaldteed laevast väljumist. Ees ootas sõit Riiga, sest seal oli meil broneeritud öömaja. Sõit kulges rahulikult. Keegi käis mõtte välja, et äkki põikaks läbi kuulsalt ristimäelt, mis Šiauliai lähistel asub ja otse meie teele jääb. Mõeldud tehtud!

19:15     väljusime bussist. Möödunud korrast, kui ma seal käisin, on palju muutunud. Kruusaga kaetud parkla asemele on nüüd hoopis väga korralik asfalteeritud parkla, kõnniteekividega kaetud jalgrajad, siis mingid hooned, mis võiks tõenäoliselt olla administratiivhooned ja WC. Need olid kinni, nii et sisse kiigata ei saanud. Kindlasti kuskil on ristide müümise kohta ka, aga kuna olime seal nii hilja, ei näinud me ühtegi memmekest, kes oleks neid müünud. Ilus valgustatud jalgrada, mille ääres teatud vahemaa tagant pingid ja prügikastid, viis ristimäele. See erineb ikka väga suurelt meie Hiiumaa ristimäest. Seal on sadutuhandeid riste kokku kuhjatud. Õhtupäike heitis väga huvitavaid värve ja muutis selle hiiglasliku ristide kogumi veel müstilisemaks ja aukartustäratavamaks.

Ristimägi asub Jurgaiaiu linnamäel. See on üks turistide tõmbenumber Leedus. Loendamatute suurte ja väikeste ristidega ning palvehelmestega kaetud küngas on katoliiklaste pühapaigaks. Nähes seda ristide kogust ei usukski, et 14. sajandil oli Leedu veel paganlik maa. Suurem osa neist ristidest on pandud sinna viimastel aastakümnetel.

Müstika, kui palju neid riste seal ikka oli. Mõned mitme inimese kõrgused. Suured hunnikud riste. Suuremate ristide külge riputatud, mõned maas. Ristide vahel olid jalutusrajad kui väikeste tänavate rägastik. Mäe tipus oli Neitsi Maarja kuju, mis oli ümbritsetud ristihunnikutest. See oli võimas vaatepilt.

Esimesed ristid jäeti sinna künkale mälestuseks neile, kes hukkusid 1831. aasta ülestõusus tsaarivõimu vastu. Veel 100-kond aastat tagasi polnud künkal riste rohkem kui kümmekond tosinat. Usinamalt hakkasid riste sinna viima need, kes 50-datel Gulagi laagritest koju tagasi pääsesid. Loomulikult ei sobinud kristlik meelelaadi väljendus ja palverännakud toonastele võimudele ning Ristimägi põletati ja lükati buldooseriga lagedaks vähemalt kolmel-neljal korral. Iga kord taastasid inimesed oma pühapaiga. 1993. aastal õnnistas paavst Johannes Paulus II just siin Leedu rahvast ja riiki ning tõi mäele hiiglasliku Kristuse kuju.

19:45     sõitsime edasi. Väljas läks järjest hämaramaks, kuni oli nii pime, et aknast enam välja vaadata polnud mõtetki.

21:40     olime lõpuks Riias hotelli TOMO parklas, suure hilinemisega. Olin oma tantsulastega 2010. aasta sügisel selles samas hotellis. Täitsa korralik hotell, nurisemiseks mina küll põhjust ei näinud. Seadsime väga kiired sammud üles tubadesse, sest meid oodati sööma ja niigi olime juba hiljaks jäänud. Toa numbriks seekord 403. Kohvrid tuppa ja alla restorani. Ette kanti maitsev kolmekäiguline õhtusöök.

Esimene käik – salat. See oli nagu miskit caesari salati laadset. Maitses hästi.

Teine käik – kartul, porgandi salat ja lestakujuline kanafilee sealihast hi-hi-hi, sellise nime me sellele imeroale andsime, mis maitses jällegi hästi.

Kolmas käik – kui kõht oli juba tegelikult pilgeni täis, oli küpsõun kastmega. Õnneks kerge ja hea magusroog mahtus veel kõhtu küll.

Peale sööki oli aega  end tubadesse sisse sättida. Mõtlesime veel õue jalutama minna ja kiigata sisse maja otsas asuvasse baari, aga kui õues olime, siis laitsime idee kohe maha ja läksime istusime hoopis hotelli lobbysse punastesse mugavatesse tugitoolidesse ning ühinesime saarlastega. Seltskond kasvas lõpuks kaheksapealiseks. Tunnike lobisemist ja kohale ilmusid mingid vene keelt kõnelevad nolgid, kes rahuliku õhtu ära rikkusid. Hakkasid kohe närviliselt mööbeldama ja valjuhäälselt üle fuajee rääkima. Lõpuks said nad aru, et me saame nende jutust aru, siis tõmbusid nata tagasi, aga ilmselgelt see neile ei meeldinud. Oli paras aeg magama minna ja päev lõpetada. Paraku ei tulnud sellest veel midagi välja. Kuulsime koridori peale lõbusaid ja valje hääli ning ühinesime seltskonnaga Oti ja Lembitu toas, kus olid lobisemas veel Triinu ja Helle-Mare. Juttu ja teemasid jagus kauemaks. Sai nalja nii et kõhud haiget ja tõsisemaid teemasid sai arutatud nagu ühel pikale veninud öösel ikka kombeks.

Lõpuks millalgi läksime ikka magama ka.