III PÄEV – 8. SEPTEMBER 2011 – NELJAPÄEV

7:00       äratas kell ja kutsus meid vastu uuele põnevale päevale. Akna taga oli sompus ja hall sügisilm. Ajasime end üles ja sättisime korda, et minna hommikusöögile.

7:30       kui Anuga söögisaali jõudsime, olid lauad juba einestajaid täis. Hommikusöögi valik oli suur ja isuäratav. Ei teadnudki kohe, mida valida. Juustud, vorstid, muna, peekon, puder jne. Taldrik sai head ja paremat täis. Kiiret polnud kuskile, nii et sai rahulikult maitsvat hommikusööki nautida.

8:42       istusime bussis ja algas päeva kohustuslik programm. Ilm oli jätkuvalt sompus ja tark mõte oli kaasa võtta vihmavari või -keep.

9:00       peatusime väikeses linnakeses nimega SAGARD. Vihma sadas ja meil algas jalutuskäik „Brunnenaue” pargis ja  tutvumine näitusega. LEADER projekti raames rajati suurde võsasse kiriku ja pastoraadi ümber tore park. Arendati välja jalgteed, paigaldati infotahvlid, ehitati sillad ja vahva mänguväljak.

Ronisime bussist välja vihmasesse sügishommikusse ja järgnesime vanahärrale väikesesse pastoraadi hoonesse, kus oli üles pandud näitus, mida giid meile tutvustas. Edasi liikusime pargiteedele. Puude all oli peidus mitu allikat. Üks oli nii suure raua sisaldusega, et kivid allika ümber olid kõik oranžid.

Väga vahva oli laste mänguväljak. See polnud mingi tavaline mänguväljak vaid hoopis miskit muud. Proovin seda natuke kirjeldada. Kõigepealt tuli kaevust välja pumbata vett, mis mööda renni voolas väikesesse vanni, kus oli otsapidi suur rauast spiraal, mille ülemisest  otsast seda keerata sai. Selle abil hakkas vesi liikuma ja jõudis järgmisesse renni, kus edasi voolas väikese vesiratta peale, mis seepeale keerlema hakkas. Kogu see atraktsioon oli suuremate ja väiksemate kivide abiga muudetud mitmetasandiliseks. Veerennid olid sillutatud kividega. Vahva ja atraktiivne asi. Meie proovisime selle ikka ära ka. Lehed olid ainult mõned kanalid ummistanud ja tuli väheke kaasa aidata, et süsteem tööle hakkaks.

Vihm oli pikapeale vähemaks jäänud. Pargist välja jõudnud, jalutasime mööda kitsaid tänavaid, mida ääristasid ühepereelamud. Väikese väljaku keskel oli tore purskkaev, kus kivist loomakesed ühe väikese loomaaia moodustasid. Seal oli kilpkonn ja sisalik, kes oma pea nn veest välja pistis ja konn. Külgedelt jälgisid neid vett armastavaid tegelasi kaks kuningliku hoiakuga kassi. Meie jalutusring hakkas siinkohal alguspunkti tagasi jõudma. Saime võimaluse ka kirikusse sisse astuda. Mulle jättis väga suure mulje altar. Lagi, mis altari kohal oli, oli kõik täpiline. See oli väga huvitav. Altar ise oli puidust ja domineerisid tumedad toonid. Kaugelt vaadates oleks justkui ülevalt lae alt kuni alla välja langenud volangidena mustad sametist kardinad, mis tekitasid altari ümber suursuguse raami. Lähemale minnes tuli välja, et tegu oli hoopis seinamaalingutega.

10:05     aeg oli edasi liikuda. Sõitsime läbi Sagardi kitsaste tänavate linnakesest välja Rügeni saare  suurte põldude vahel looklevale maanteele.

10:20     olime jõudnud järgmisesse sihtpunkti, väikesesse mereäärsesse Glove nimelisse asulasse. Buss leidis parkimiskoha kaupluse ees parklas. Poodi meid siiski veel ei lastud. Seadsime sammud madalate kortermajade vahelist tänavat pidi mere poole. Linnake asus suure vikerkaarekujulise lahe ääres. Lai ja valge liivarand, mille pikkus ulatub pea 8 kilomeetrini.

Mööda rannapromenaadi jalutades lähenesime väikesele sadamale, mis oligi meie külastuse objektiks – väike GLOWE KALA- JA JAHISADAM. Kuna meil on Kärdlas sadama rajamine praegu väga päevakorras, siis oli see igati asjakohane külastus. Päike rõõmustas meid oma pilve tagant väljatulemisega, kuigi vahepeal tuli ka mõni vihmapiisk. Siiski oli ilm koos päikesega palju rõõmsam. Tuul oli aga tugev.

Väike sadam oli ehitatud lahele, suured maakividest lainepüüdjad eraldamas suurest veest ja hellalt kaitsmas tuulte-tormide eest. Mööda puust silda jõudsime sadamahoone juurde, kus oli väike kohvik (mis ei töötanud), poekene, juhtimiskeskus ja sanitaarruumid. Samuti vaatetorn, mille otsast avanes kaunis vaade ümbruskonnale ja loomulikult kogu sadamale. Ülevalt vaadates kui sajajalgne, kes oma kombitsad kõikjale mööda vett laiali sirutab. Pikad puust peasillad, kust laiali hargnesid väikesed sillakesed. Oli kalapaate, oli jahte. Kokku on seal 80 kaikohta. Sadam avati 2000. aastal.

Giid andis väikese ülevaate sadamast. Kellel oli  küsimusi, sai ka neid esitada. Edasi oli uudistamise aeg. Jalutasime mööda paadisildu ja huvi pakkus äsja merelt saabunud kalamees, kes kala puhastas. Kooris lestaliselt nahka ja eemaldas uimed ning sisikonna. Seal samas sadamas paadis. Kõik kogunesid seda vaatama ja lõpuks oli terve suur punt huvilisi, kes iga kalamehe liigutust suurte silmadega jälgisid. Viimane ei lasknud ennast sellest häirida. Käed käisid kiirelt ja osavalt ning puhastatud kalad hüppasid üksteise järel selleks ettenähtud anumasse.

Edasi jalutades järjekordse kai nuka peal, sai kinni püütud järgmine merelt  kalasaagiga naasev kalamees. Temal palusime lesta fileerimist näidata. Seda ta ka meie rõõmuks tegi. Suht võimatuna näiv ülesanne oli tema käes käki tegu. Siuh ja sauh oli kala fileeritud.

Uudishimu rahuldatud, oli meil aeg lahkuda. Tegime Anuga kõrvalepõike rannaliivale, et nina maas teokarpe või midagi muud põnevat mereandi leida, aga igav liiv oli. Ei leidnud miskit huvitavat.

Nüüd oli kätte jõudnud poes käigu aeg. Aega täpselt pool tundi  või mõni minut rohkem. Kuna buss seisis poe ees parklas, siis saime selle aja näpistada. Supper Netto oli vist poe nimi, mida me siis tühjendama läksime. Koju maiustusi ja muud head paremat. Noh, 50% odavam oli juust, õlu ja suhkur. Seda tõin ma küll koju 10 kg, sest meil ju suhkru kilo 1.24 €. Pool tundi riiulite vahel läks nii kiiresti. Peaasi, et lastele kommid olemas oleks ja maksma. Natuke veini ja õlut ja siidrit mekkimiseks kah. Igaüks sai endale ikka korvidesse ja kottidesse midagi.

11:49     istusime taas bussis, et edasi päevaplaani järgmise punkti juurde asuda. Mina tegin avastuse, et olin ära kaotanud oma kella. Mul oli nii kahju, aga miskit polnud teha. See kinnis oli ennegi lahti tulnud, aga õnneks nii, et olin kella siiani kätte saanud. Kurb!

12:00     väljusime bussist ühes korralikus porimülkas nimega BISDAMITZ,mis siis tegelikult oli mahe-farm. Siin oli nii palju sadanud, et kõik kohad on vett täis ja võib vaid ette kujutada, mida teeb ühe mahefarmi hoov. Päike oli kusagile kadunud ja vihma kallas kui oavarrest. Ootasime natuke bussis, enne kui pori sisse paterdama läksime. Õnneks tuli vihmal väike vahekoht, nii et saime pea-aegu kuivalt söögikohta. Sellel öko-talul on oma öko-pood, öko-restoran, piimakari, lihakari, piimalambad, miniloomaaed, meierei, laste mänguväljak, põllutööriistade näitus-väljapanek. Mida iganes. Oma ürdiaed ja isegi mini-majakate nurgake aias, mis olid nagu maketid. Siis veel miniformaadis kaluriküla maketina keset taluhoovi.

Meie alustasime kogu majapidamise tutvumisega restoranist, kus sõime lõunat. Poest läbi minnes jõudsime avatud köögiga klaasist katusega väikesesse kuid valgusküllasesse söögisaali. Valida oli kahe söögi vahel: makaronid lihakastmega või kartuli-juustuvorm taimetoitlastele. Portsud olid suures ja mulle tundud, see lihatoit liiga lihane, nii et ma valisin kartulivormi ja ma ei pidanud pettuma. See oli väga maitsev.

Peale söömist kiikasime ringi poekeses ja siis algas ekskursioon talu õues. Päike oli välja tulnud ja vihm oli lakanud. Siiski oli kõikjal vett ja soppa. Kogunesime imetlema Kaluriküla maketti ja jalutasime miniatuursete hoonete vahel ringi, kui tuli meie giid. Algul nagu ei saanud õieti arugi, kas tegu on mehe või naisega. Kottis püksid jalas ja suured kummikud, pruun fliis ja poisipea. Oli siiski naine ja kummikuid oleks küll laenutada tahtnud. Ma olin veel heledad tossud jalga kah pannud, aga mis seal ikka.

Ringkäiku alustasime ürdiaiast, kus ta rääkis, et nad tegelevad ka natuke sotsiaalprojektiga, mille käigus aitavad neil seal töötada ümberõpet saavad inimesed või töötud või puuetega inimesed. Ma ei mäleta täpselt. Igal juhul miskit taolist seal oli.

Edasi liikusime lautade poole. See oli tõeline takistusriba, et kuiva ja puhta jalaga läbi saada. Ma räägin muudkui sopast nagu mingi linnapreili ja kui veel lisada see, et seal oli ka palju lehmakakat ja haises koledasti, siis tuleb küll välja üks pirtspeki kirjatükk. Aga tõele au andes korralikud maa lõhnad ja ega siis õiges talus lehmakakast ka pääse. Endal olid lihtsalt väga valed jalanõud. Algul küll suurem osa seltskonnast arvas, et nemad lautade juurde ei lähe, kaasaarvatud mina, aga lõpuks hakkasid kõik hanereas kikivarvul giidile järgi tippima, kui esimesed olid uljalt läbi läinud. Ise itsitasime, et ega bussijuht meid nüüd küll enam bussi lase, pärast kõik haiseb koledal kombel.

Laudal, kus lehmad talvituvad, oli üks sein puudu, aga nii ei pidavat neil külm hakkama. Hüpates üle virtslompide liikusime edasi lammaste lüpsikoha poole. Väikesed lüpsimasinad. Üks lammas pidavat andma päevas 1,5 liitrit piima. Parimad annavad 3 liitrit päevas.

Olime jõudnud mini loomaaiani. Seal olid merisead aedikus ringi jooksmas, väikesed jänkukesed olid omale majakese leidnud, naljakad sead tuhnisid oma aias. Üks oli roosa ja teine hall. Veel olid ponid ja mingid kitselised. Rohkem ei meenu praegu kindlaid loomaliike, keda me seal kohtasime, aga neid oli veel.

Pirnid olid imemaitsvad, mis aias kasvavalt pirnipuult noppisime. Seal oli ka kreekapähklipuu, millel viljad peal. Väike ojakene voolas vulinal ja vesiratas keerles hoogsalt ja pani vee valjult pladisema. Üle tillukese sillakese minnes jõudsimegi sõraliste aedade vahele. Sealt edasi põllutöömasinate väljanäitusele. Kõige lõpus oli suur puust piraadilaev, mis oli ühtlasi ka laste mänguväljak. Väga väga mitmekesine ja suur farm.

13:43     olime oma ringi lõpetanud jalad puhtaks pühkinud ja istusime bussis. Päev võis jätkuda.

14:20     olime jõudnud betoonpaneelidega kaetud suurele parkimisplatsile, kuhu tuli vastu giid ja juhtimise üle võttis. Olime PRORAS, endise Ida-Saksamaa poliitiliste ideoloogiate tulemusena rajatud hiiglasliku kolosseumi juures. Pean piinlikkusega tunnistama, et ma polnud sellest varem midagi kuulnudki, aga kahtlemata on see teadmist ja vaatamist väärt. Üks näide sellest, mida võib korda saata üks võimu- ja kontrolliiha valitseda ainuisikuliselt kogu rahvust ja rohkemgi veel.

PRORA

See hiigelsuur hoone, mille on loonud Clemens Klotz, kaardub kaugelt piki Läänemere rannikut, on üks suurimaid Natsi-Saksamaal rajatud siiani säilinud ehitis. Praegugi on see ikka veel Euroopa pikim hoone – 4,4 kilomeetrit. „Saksamaa tööliste merekuurort”, mis oli planeeritud 20 000 inimese jaoks ja pidavat avatama 1940. aasta turismihooajal, ei avatud II maailmasõja puhkemise tõttu kunagi. See

oli esimene Põhja-Saksamaa rannikule planeeritud massiivsete riiklike laagrite seerias, mis pidi rajatama „Kraft durch Freude” („jõud rõõmu kaudu”) ehk KdF-programmi raames. KdF-kava eesmärgiks oli sünkroniseerida töö ja vaba aeg, mis võimaldanuks kontrollida ja koolitada Saksamaa töölisi isegi nende puhkusel viibimise ajal. Selle uue väikese linna jaoks ehitati spetsiaalselt raudteeliin ja –jaam ning kavandati farm, et varustada elanikke värske toiduga. Rajatise juurde pidi tulema ka tohutu maaalune parkla, et mahutada ära KdF-programmi kuulsaimad viljad . Volkswagenid. Mere ääres asusid dokirajatised KdF-reisilaevade tarvis, mis pidid viima töölisi lõbusõidule Norra fjordidesse, ning plaanis oli ehitada ka kinod, ujumisbasseinid, rahvasaal ja miitinguväljak. Kõik magamistoad olid identsed ning mõõtmete poolest (2,5x5 m) kahe inimese jaoks väikesed. Kõlarisüsteemiga ühendatud ruumid avanevad kõik laiade sisejalutusruumide poole, kus töölisi õhutati halva ilma korral spordiga tegelema. Aknad olid kõik suunatud Läänemerele. See on sünge ja monotoonne arhitektuur, mis kehastab selle rajanud ideoloogiat.

(allikas: „1001 ehitist, mida elu jooksul peab nägema”)

Jalutasime parklast giidi järgi mööda põõsastega ääristatud jalgteed, kui meie ette ilmus üks tilluke osake sellest määratu suurest ehitisest. Ilmetu kuuekordne hoone mustavate aknaaukudega. Nii sarnane meie sotsiaja ehitistele, mis tühjad ja maha jäetud. Kuidagi tuttvalik tunne. Seda peletist pole siin kunagi sellel otstarbel kasutatud, milleks ta loodi. Siiski mingil ajal oli siin sõja ajal hospidal ja mingit osa kasutati sõjaväelaste väljaõppe protsessis. Praegu on Euroopa Liidu rahadega renoveeritud ja kasutusse võetud üks väike osa ühest blokist. Kokku oli kaheksa blokki ehk kaheksa identset kortermaja.

Selles renoveeritud osas asub noorte hostel. Pakuvad ka kämpimise võimalust. See osa nägi väga korralik välja. Sisse meid aga kuskile ei viidud. Meie tutvumine selle kohaga piirdus vaid ringkäiguga õues. Giidi oli raske jälgida. Midagi tema kõnemaneeris oli sellist, mis juhtis tähelepanu jutust eemale. Ei mäleta enam, mis see täpselt oli. Oma kotist tõmbas ta järjest välja pilte, et neid meile näidata. Ümber majanurga jõudes, andis endast märku suur ja kõle tuul, mis juuksed pahupidi keeras. Õnneks paistis päike, mis olemise natuke paremaks tegi.

Lõpuks jõudsime välja mere äärde. Kuulasin veidike giidi juttu ja siis irdusin ülejäänud seltskonnast, kuna rannaliiv oma kivikeste ja teokarpidega kutsus mind tungivalt korjelusretkele. Ly ja Heidi juba jalutasid liival nina maas, aegajalt kükitades ja liivas sobrades. Minuga liitus ka Anu. Lõpuks tuli meie seltsi ka Rita. Seal oli nii palju ilusaid siledaks lihvitud selgevärvilisi kive. Üks ilusam kui teine. Mina sain enda peod ja taskud kivikesi täis. Aeg lõpetada. Giid oli ka oma teksti selleks ajaks kõik ette vuristanud ja meie ekskursioon Proras hakkas lõppema. Enne bussi minekut tegime kõrvalepõike väikesesse kohvikusse, kust sooja jooki ostime ja tualetti kasutasime. Küll see kuum kakao maitses hästi.

15:50     olime tagasi bussis. Ees ootas jälle veidike bussisõitu ja siis juba tänase päeva viimane külastus.

16:20     astusime bussist välja linnakeses nimega SELLIN, mis on tuntud oma suursuguse SPA arhitektuuriga ja on peale Kriidikaljusid turistide külastatavuselt teine koht Rügenil. Juba bussiaknast vaadates hakkas silma pikk valge mansardkorruste, pitsiliste rõdude ja vintskappidega neljakordne õhuline hoone. See meenutas mulle kangesti Karlovy Varyt. Suursugune ja kaunis!

Bussi jätsime parklasse ja ise hakkasime jalutama pikki järve või siis tiigikallast, mille keskel viskas vett jugadena õhku purskkaev. Selle taustal oli see imeilus valge maja veel muinasjutulisem.

See vist oli kõige pikem jalutuskäi punktist A punkti B, mis meil oli siiani vaja ette võtta olnud. Tuul puhus juba vähe vaiksemalt, kui mere rannas ja ennast marsitaktis liigutada peale maitsvaid kõhutäisi oli mõnus. Kui tiik lõppes, sai juhtnööriks kitsarööpmeline raudtee oma liipritega. Rügenil avati 1895. aastal esimene raudteelõik, mis oli 11 km pikk, mida jõudumööda juurde ehitati ja 60-date lõpuks oli pea 100 km. Praegu võib Rügen uhkustada sellega, et raudteeliin töötab ka tänapäeval ja seda kutsutakse „Rasender Roland´iks”. See pole mitte ainult liikuv muuseum vaid üks osa Rügeni liiklusvõrgustikust. See ajalooline auruvedur oma vagunitega on Rügeni saare asulate vahel ühendust pidanud juba oma 100 aastat. Praegu on ta oma 24, 1 kilomeetrise teekonnaga üks Rügeni peamisi turismiobjekte. Sellin on üks asulatest, mida raudtee läbib.

Tee ääres oli ka ootepaviljon. Väike putka oli joonistustega muudetud väga ehedaks situatsiooni pildiks ammustest aegadest. Ühel pool seisis avatud uksel vormis mütsiga rongijaama tööline, kes kiikas teele, vaadates, kas rong juba tuleb. Ukse kõrval istus kass. Sellel küljel, mis jäi liipritega paralleelselt, oli kirjutatud jaama nimi – Sellin. Teisel küljel istus pingil rongi oodates perekond.

Meie möödusime peatusest hoogsal sammul, sest olin nagunii viimane. Teised olid kuidagi nii kaugele juba jõudnud. Aaa, meelde tuli. Ma käisin jooksuga bussis tagasi videokaamerale uut kassetti toomas, sellepärast olin teistest maha jäänud.

Külastasime uut muuseumi, mida kutsutakse „Seefahrerhaus” ja seda ehitatakse LEADER´i projekti „Ajalooline merekodu” raames. Maja ees võttis meid vastu halli habemega soliidne vanahärra, kes oli selle muuseumi hing ja süda. Tema viis läbi ka ekskursiooni ja tutvustuse. Tuttuus muuseum, mis avati alles 2011. aasta juunis. Väike punastest tellistest fahwerk-stiilis rookatusega armas majake. Otse mere kaldal, kuhu tulevikus plaanis teha ka oma väike sadamake, et otse merelt tulevad kalamehed oma saagiga saaksid randuda. Plaanis on ka veel suitsuahi, et see värskelt püütud kala ahju pista, et siis külastajatel oleks soovi korral võimalus sooja suitsukala saada.

Muuseumi esimese korruse ekspositsiooni moodustasid esemed, mis mingitki viisi olid seotud meremehe eluga. Kas siis kaugetelt maadelt toodud kallid serviisid, või kodused kalavõrgud,  mööblitükid meremehe kodust või paadiehituse tööriistad. Loomulikult ei puudunud meresõidu abivahendid ja uhkete purjekate maketid ning maalid. Ühesõnaga võis seal näha kõike, mis kuidagigi seostus meremehe eluga. Väga moodne detail oli interaktiivne giid. Puutetundliku ekraaniga masin, kust said lugeda kõigi eksponaatide kohta, mis muuseumis eksponeerimisel olid.

Teisel korrusel oli aga Rügenilt leitud fossiilide väljanäitus. See oli ühe mehe erakogu, mis ta oma kätega aastate jooksul kokku on kogunud. Sealgi oli neid kivistunud asjakesi päris palju ja põnev oli ka.

Uudishimu rahuldatud, hakkasime bussi poole tagasi liikuma. Olime seotud ka ühe kellaajaga, sest osa meie seltskonnast pidi minema Begenisse Hiiumaa kunstnike näituse avamisele, mida Ott hoolega üles oli pannud.

17:30     astun mina bussi kui Ly küsib: „Tiina, kuidas sul tänane päev läinud on?” Mina vastu, et muidu hästi, aga kell kadus ära.

„Tahad ma teen su päeva veel parmaks” ütles Ly

„Sa leidsid mu kella üle”, hüüatasin ma rõõmsalt.

Ja tõesti, nii see oli. Nad olid mu kella bussist leidnud kuskilt minu selja taga oleva pingi alt. Nii tore, aitäh!

Sõit algas ringiga kodu poole ehk siis ööbimiskoha poole. Sõitsime läbi Bergenist, et siis osa meie reisikaaslastest seal bussist välja lasta.

18:15     olimegi külalistemajas tagasi. Kaua vaba aega ei antud, sest pidime tasa tegema selle, mis eile ära jäi. Hiiumaa, Saaremaa ja Rügeni Koostöökogude tutvustus ja lisaks siis Rügeni ühe LEADER´i projekti tutvustus ka.

18:30     kogunesime siis kohe külalistemaja pubisse. Kuna meie tõlgid olid näitusel, siis pidime meie Triinuga seda rolli täitma. Triin võttis esimese ettekande tõlkimise enda peale, mis oli Rügeni oma. Ega see väga kerge polnud, aga kuidagi saime kamba peale hakkama.

Mina proovisin Hiiumaa omaga hakkama saada. Õnneks Anu rääkis lühidalt ja meie peamiseks etteasteks oli lühike film, mis tutvustas meil teostatavaid projekte ja sündmusi. Saarlased tegid enda ettekande inglise keeles.

Siis jõudis kätte Rügeni projekti aeg. Max jamas tükk aega tehnikaga. Projektor ja arvuti lõpetasid koos töötamise ja keegi ei saanud aru, milles probleem on. Lõpuks peale pikka pusimist see siiski õnnestus. Ta palus mind endale abiks tõlkima. Hakkasime siis tasakesi pihta. Õnneks suure töö tegid ära väga illustratiivsed pildid ja kaardid. Projekt ise aga seisnes  Rügeni saare ühtse jalgrattateede ja matkaradade võrgustiku loomist, mille raames paigaldatakse ühesugused viitavad sildid ja korrastatakse rajad. Samuti paigaldatakse infotahvlid ja trükitakse kaardid.

Sellega ühele poole saadud, kanti ette õhtusöök, mis oli kolmekäiguline. Algatuseks seljanka. Maitsev, aga suur ports, arvestades sellega, et kaks käiku oli veel ees. Teine käik oli kala kroketite ja lillkapsaga. Kui hea see oli, keele viis alla. Viimaks toodi pokaalides magustoit, mis oli ka väga hea. Lõpuks oli kõht nii täis, et kohe raske oli olla.   

Näituse avamiselt saabus ka rahvas ja nemadki ühinesid ülejäänutega õhtusöögilauas. Avamine oli läinud hästi ja huvilisi oli olnud omajagu, aga täpsemini ei oska mina sellest midagi rääkida.

Õhtu möödus omasoodu laua ääres istudes ja lobisedes. Kuna und veel polnud, siis otsustasime minna Heidi, Reeda, Ly, Anu, Margiti, Oti ja kahe saarlasega väikesele jalutuskäigule öisesse Lietzowisse.

22:30     olime ennast valmis sättinud ja kamba kokku kogunud ning alustasime. Tahtsime minna vaatama seda uhket sihvakat valget lossikest, mis Lietzowil mäekünkalt silma peal hoiab. Arvasime, et selle sama tänava pealt, kus meie ööbimiskoht asus, võiks olla ka sissepääs selle juurde. Nii me siis keerasime sisse väikestest pimedatest teeotstest. Lõpuks leidsimegi õige koha, aga seisime kinniste väravate taga ja korraga … hüppas teisel pool väravat võsast välja … Ly. Täitsa ehmatas kohe. Kõigil oli nii lõbus, aga arvasime, et pole vist tark tegu kõik läbi hekiaugu võõrale territooriumile ronida. Pärast istume veel platel kah. Otsustasime, et vaatame veel ringi, äkki ikka läheb mõni avatud teerajake ka sinna juurde, aga seda me ei leidnud. Kahjuks. Mis siis ikka. Sammusime siis nii sama mööda tänavat edasi. Sihitult, nii sama, kuni lossike hakkas pimeduses paistma. Eile õhtul oli see olnud ilusti valgustatud, aga nüüd enam mitte. Ei saanud pilti ega midagi. Reet, Margit ja Ott otsustasid seepeale tagasi minna. Jäime kuuekesi, aga meie pöörasime hoopis pimeda ranna poole. Tuul puhus ja laine loksus. Tegu oli mingi järve moodi moodustisega.

Jalge all oli tunda, et rand on liivane. Eemalt paistis kätte tuledes rannahotell. Tegime kõrvalepõike mööda pikka puust sillakest järvele ja imetlesime veel peegelduvat kuud. Hakkasime vaikselt oma ööbimiskoha poole tagasi jalutama. Lietzow ise on väike külakene ja polnudki eriti rohkem kusagile jalutada. Keskööks olime tagasi ja meie Anuga läksime igal juhul magama.