I PÄEV – 6. SEPTEMBER 2011 - TEISIPÄEV

4:30       äratas kell, mis tähendas seda, et kätte oli jõudnud oodatud päev, mil algas reis Rügenile. Asjad olid kõik nii pakitud, et vaja oli vaid ennast korda seada ja teele asuda. Selleks, et Pritsumaja parklasse õigeks ajaks oma suure kohvriga jõuda, pidin üles ajama oma kalli mehe, kes taksojuhti mängis.

5:30       pimedas soojas hommikus Pritsumaja parklas toimus suur sagimine. Autod sõitsid siia ja sinna. Inimesed toimetasid ümber suure bussi. Bussijuht Jack juhatas pagasiruumi juures vägesid. Peale pagasi paigutamist keldrikorrusele, väike „Head aega” musimops mehele ja istusin minagi teiste reisiliste juurde bussi. Naabrinnaks Anu, kellega endale meelepärase koha välja valisime bussi keskosas. Sõit võis alata.

Proovin siinkohal üles loetleda reisiseltskonna: Viktor Tammsaar, Boris Ignahhin, Annely Veevo, Harda Roosna, Indrek Roosna, Anu Pielberg, Reet Kokovkin, Ly Kaups, Aira Toss, Helle-Mare Kõmmus, Mart Mõniste, Triinu Schneider, Eret Sokk, Denis Lukas, Jan Ignahhin, Enn Veevo, Rita Tsarjov, Heidi Kõmmus, Georg Linkov, Kristi Linkov, Lembit Vainumäe, Aiki Maivel, Ott Lambing, Margit Kääramees ja mina, Tiina Kaev

6:30       suures tuules kõigutava praamiga purjetasime mandrimaale, kus meie esimeseks sihtkohaks oli Virtsu sadam. Kuna reis toimus koostöös Saarte Koostöökoguga, siis ootas meid seal sadamas 15 saarlast. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, kui läbi Läänemaa teise sadama poole sõitsime.

9:10       olimegi juba Virtsus. Kohvritega saarlased juba ootasid. Pakid vööri ja kribina-krabinal bussi. Esmapilgul tundus, et valdav osa olid neist mehed. Nimesid ma siinkohal üles lugeda ei oska, sest need ei jäänud väga meelde, kuna ametlik tutvumisring toimus alles tagasiteel, kui me juba Baltikumis tagasi olime.

10:03     olime Pärnus sillal. Kes reisil käis, see teab, mis sillast on jutt, aga… Mingi hetk hõikas Georg bussi tagaotsast, et teeme panuseid, mis kell me Pärnus sillal oleme. Panuseks oli 1.- €. Päris hasart läks lahti. Vihma oli vahepeal sadama hakanud ja kõik jälgisid põnevusega kella. Ly oma pakkumisega, mis oli 10:12, oli nii täpne, et see ring õnnestus temal kinni panna ja natuke kukrut täita. Läks lahti järgmine ring. Nüüdseks sihtpunktiks Ikla. Nüüd võtsime meie Anuga ka juba osa, kahepeale siiski, aga täitsa mööda panime oma  pikkade arvutusteooriatega.

10:57     peatusid bussirattad Ikla piiripunktis. Täpselt selle kellaaja oli pakkunud Margit ja raha kukkus kõlisedes tema kukrusse.

Pissimiseks ja kohvitamiseks anti aega täpselt pool tundi. Üks kakao ja väike sai kulusid küll turgutuseks ära. Tekitasime oma saabumisega kohe kohvikusse ja mis seal salata, ka naiste WC ukse taha järjekorra. Aga kõik käis kiirelt, nii et õigeaegselt olid kõik bussis.

11:33     jätkus sõit ja tehti ja uued pakkumised. Sihtkoht Riia Lido parkla. Meie Anuga pakkusime nüüd kellaajaks 13:23. Päris agaralt võeti osa ja see hoidis meeleolu ja põnevust üleval kogu bussis. Ega seal ju muud suurt teha polnudki, kui raamatut või ajakirju lugeda või siis midagi põnevat välja mõelda. Annely tegi vahepeal giidi kohalt migrufooni ettekannet ka.

Teen lühikokkuvõtte väga üldsõnaliselt: Lido asutati 1987. aastal ja hetkel on ketis 8 restorani 1050 töötajaga. Riia on Baltimaade suurim linn, asutatud 1201. 1561-1581 oli Riia vabalinn, hiljem jäi Poola võimu alla. Vahepeal olid rootslased võimul ja siis 1710 võtsid võimust venelased. 1867. aastal oli 42,9% elanikkonnast sakslased ja linna keel oli saksa keel kuni Vene võimuni. 1873 toimus I laulupidu. 1918 kuulutati välja oma riik. Noh ja siis tuli suur Nõukogude Liit. Alates 1991 Läti Vabariigi pealinn. 2010 aastal oli 709 000 elanikku.

13:15     olimegi Lido parklas. Seekord jäi raha panka, kuna keegi ei pakkunud nii lähedale, et see endale saada. Küll üritasime bussijuhilt vihjeid saada, aga ei õnnestunud. Nüüd oli aga aeg sööma minna. Läbi tiheda peeniksese vihmasaju tõttasime restorani peaukse poole. Seal läheb alati silme eest kirjuks. Mitte ei oska kohe valida. Reet, kes oli selle reisi korraldaja ja koordinaator, andis meile juhised, et valik peaks jääma 5.- € piiresse. Sellest kirjust valikust lasin endale taldrikusse tõsta tüki lasanjet ja hautatud suvikõrvitsat. Ühe magustoidu võtsin kah. Kes siis magusast ometi loobuda tahab. Küll maitses hästi. Pärast olid kõigil kõhud väga täis. Reet oli ainult oma toidu ära kaotanud. Ta maksis seal kõigi meie eest ja andis oma toidu Georgi kätte, kes sellega lauda läks. Nüüd siis Reet otsis seda lauda taga, kus tema toit koos Georgiga olla võiks. Lõpuks õnnestus tal see ikka üles leida ja ka kõht täis süüa.

Ilm läks aina ilusamaks ja päikegi piilus pilve tagant. Tegime väikese jalutuskäigu Lido territooriumil. Imetlesime basseinikesi, lillepeenraid, vulisevat kosekest ja heitsime pilgu laste atraktsioonidele. Suvel on seal toimetamist küll.

14:20     istusime uuesti bussi ja jätkasime sõitu. Pakkumistekontor sulgus ja igaüks nohises omaette. Mina olin süvenenud oma raamatusse „Videviku saaga „ II ossa. Küll oli hea lugemine. Mitte ei raatsinud raamatut käest ära panna.

15:35     olime ilma vahejuhtumiteta jõudnud Läti –Leedu piirile ja tekkis väike viivitus, kuna bussijuht käis lunastamas Leedu teemaksu. Suitsumehed tormasid bussist välja, et kiiruga mõned kõssid tõmmata. Aega oli ju kõigest seni, kuni bussijuht tagasi tuli.

17:11     lõppes pissipeatus karu juures. Tegelikult oli see üks kohvik või restoran, kes sellest nüüd õieti aru sai, mis koht see oli, aga tee äärde see jäi ja nostalgitseda sai ka, kuna WC tuletas nii mõndagi kadunud aegadest meelde. Räpane, haisev, lagunenud kuurike hoovi peal. Suur vaatamisväärsus oli ühes aianurgas raudpuuris kössitav pruunkaru. Nukker oli teda seal vaadata.

Kokkuvõtteks sai väheke jalgu sirutatud ja selja sirgeks lükatud, et uuesti teele asuda. Olime teel Klaipedasse. Annely tegi vahepeal jälle väheke tutvustavat giiditööd, mille käigus andis ülevaate Rügenist.

RÜGEN on Saksamaa suurim saar. Pindala 926 m² . Rügeni tunnuseks on 161 m kõrgused kriidikaljud. Saart eraldab mandrist Stahlsundi väin ja 1936. aastal avati esimene sild, mis saart mandriga ühendas. Uus sild avati 2007. aastal ja kannab nime Rügen Brücke, mis on 4104 m pikk ja 42 m kõrge. Peale suurt reformimist on nüüd saarel 6 nn omavalitsust  ja kaks linna.  Saarel on alla 60 tuhande elaniku. 2011. aastal on Rügen B7 juhtsaar. See oli siis lühikokkuvõte.

18:00     õues oli imeilus ilm. Olime 100 kilomeetrit Klaipedast, aga meie sujuvat liikumist takistasid suured teetööd. Sellega seoses olime väheke kimpu jäämas oma ajagraafikuga. Pidime ju laevale jõudma, aga kell tiksus armutult kiiresti. Säilitasime siiski optimismi.

Aga küll minul oli hea ja mõnus istuda ja vaadata. Mitte kohe ei kadestanud Reeta. Jooksis teine muudkui organiseerides ringi ja muretses igasugu asjade pärast. Nagu nüüdki selle pärast, kas ikka jõuame õigeks ajaks. Nii tuttav tunne. Aga mul oli seekord superluks. Ei pidanud esimesena bussist välja tormama, ega päid kokku lugema, ega kellaaegade pärast muret tundma. Vaatasin ainult et naabrinna olemas oleks ja see oli kõik. Puhkus igasugusest vastutusest. Vähemalt viimased viis reisi olen ma küll olnud 100% saba ja karvade vastutav. Vahelduseks suur luksus.

19:21     olime lõpuks KLAIPEDA sadamas ja meie rõõmuks oli laev ka veel kai ääres, nii et olime jõudnud igati õigeks ajaks. Jäime ühe värava taha seisma, kust infot hankima mindi.

19:33     astus bussi onu, kes valjuhäälselt küsis: „Passport jest”. Meie vastu: „Da, jest”, ja sellega passikontroll läbi saigi. Check-in tehtud, läbisime värava ja olimegi bussiga kail, mille ääres seisis suur transportlaev. Ilm oli mõnus ja septembri kohta soe. Ronisime bussist välja uudistama. Lõõpisime naljaviluks, et näe, selle laevaga lähemegi, kus traktorid peal seisavad. Noh ja siis läksimegi. Polnud nali ega midagi.

See oli omaette elamus. Sõitsime mööda pikka ja järsku kaldteed üles laevtekile. Bussi nina oli nii üles, et ainult taevas paistis. Buss keeras ennast seal hiiglaslikul tekil ümber ja parkis end lageda taeva alla. Nii tuttavlik avatud autotekk, kodune tunne kohe. Ainult kordades suurem, kui meie harjunud oleme. Raudtrepid ootasid. Vedisime kohvrid pagasiruumist välja ja tirisime kolm korrust mööda järske raudtreppe kogu oma kraami üles. Ütleks, et mõni suurilmadaam oleks seal ikka vääääga hätta jäänud. Aga meie tugevad saare naised selliste asjadega harjunud. Polnud hullu midagi, kõigest natuke raske. Üks tuttavlik takistusriba läbitus, tuli ette järgmine, põlvekõrgused uksepiidad. Üks selline ja olimegi laeva sisemuses. Kui nüüd laeva väljast küljepealt vaadata, siis 2/3 oli avatud autotekk ja 1/3 see kuut, kus olid kajutid. Just nii nagu need transportlaevad filmides välja näevad. Rekkate laev J.

Infolaua juures käis jube sebimine. Kõik ei mahtunud kitsikusse koridori oma suurte sumadanidega äragi. Siis juba Anu hõikas, et sai meie kajuti võtme kätte. Suundusime siis kajuti otsingule. Jube keeruline laev oli. Väike aga paras labürint. Veel tuli ületada takistusi nii kõrgeid uksepiitu kui treppe, et ikka kõrgustesse tõusta. Meie kajuti number oli 342.

Lõpuks leidsime oma elupaiga üles ka. Ega seal laevas pole siis nii lihtne, et jalutad mööda koridore ja vaatad muudkui kajutite numbreid. Peakoridorist läksid hoopis veel väikesed kõrvakoridorikesed, millede otsas oli punt kajuteid. Meil konkreetselt kolm ja siis seal sama koridorikese peal oli selle kolme kajuti jaoks ühine WC ja dušširuum. Igavesti peen värk. Ja kajutis oli illuminaator. Saime otse Läänemerd vaadata, terve öö läbi, kui tahtmist on. Täitsa luks värk. Meil oli kahene kajut ja naabriteks saime endale Oti ja Mardi. Päästsime kohe akna valla, et tuppa värsket mereõhku lasta. Eks kõik sedasi väheke päevi näinud oli, aga häda polnud ka midagi. Mulle täitsa meeldis kogu see kupatus. Nii lahe.

20:30     olime end kajutitesse sisse seadnud, väike garderoobi vahetus  ja sammusime sööklat otsima. Tuli minna korrus alla poole. Möödusime lastetoa moodi ruumist ja jõudsime juba tuttava infolaua juurde. Sealt juba saime õige koridori peale, mis baari viis. Baar oli väike, diivanite, tugitoolide ja ümmarguste laudadega hämar ruum, kus ühes nurgas oli telekas ja vastasseinas baarilett. Seadsime end natukeseks ühe laua ümber sisse, sest söökla järjekord oli pikk. Sööklasse pääses nimelt läbi baari.

Kui järjekord lühenes, haakusime sujuvalt ka meie. Mõnel hiidlasel, kes oli kärmem olnud, hakkas kõht juba täis saama. Leidsime Anuga endale ühes seinaäärses lauas vabad kohad, jätsime fotoka kohti hoidma ja läksime toidu järgi. Toiduvalik sööklaletil oli kesine, aga ei saa öelda, et kõht tühjaks oleks jäänud. Noh jah, magustoiduga nad eriti just ei hiilanud, olid vaid küpsised. Aga praad… oli salateid ja makarone, kartulit ja riisi, kartuliputru. Lihakraami ka mitut sorti: kotletid lihast ja maksast, kana ja üht teist veel. Midagi ikka igaüks meelepärast leidis. Soola tahtis natuke juurde saada, aga  seegi oli lahendatav mure. Mahl oli hea, eriti apelsini mahl. Viljalihaga ja külm.

Aeg möödus süües ja lobisedes nii kiiresti, et lõpuks hakati juba sööklat sulgema, kui meie hiidlased viimastena laudade ääres veel kohvi jõime ja küpsist näksisime. Oli aeg lahkuda. Kolisime siis ümber baari. Hõivasime keset baari ühe suure ringi ja kogunesime aega veetma. Õlleklaasi taga jooksis jutt soravalt. Meid kogunes sinna ikka suur ring. Paar saarlast eksis ka hiidlaste sekka ära. Ülejäänud tegelased laevas olid vist kõik rekkamehed. Ühed pärnakad kurtsid oma kurba saatust, et nemad ei saanud kajutikohti ja peavad nüüd kuskil diivaninurgas kössitama. Eks seal baariski oli diivaneid, kuhu kerra tõmmata.

00:00     teatas baarmen, et tema paneb nüüd luugid kinni, et kui keegi soovib veel viimast drinki, siis nüüd ja kohe. Mõni seda pakkumist ka kasutas, aga vaikselt hakkas meie seltskond laiali valguma. Nii meiegi Anuga lonkisime oma kajutisse.

00:30     pugesime põhku.